Kadri Liik: President ja välispoliitika

Kadri Liik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kadri Liik
Kadri Liik Foto: Postimees.ee

Kadri Liik kirjutab, et välispoliitikas on ka presidendil isikuna oluline roll maailmapoliitikas kaasa rääkida.

Neil päevil juhtus, et ühe Tallinnas asuva välissaatkonna õhtusöögil küsis võõrustaja oma eestlastest külalistelt, mis õieti on praegusel presidendivalimisel kaalul. Raske oli talle ühe lausega vastata.

Keegi nentis nukralt, et paljudele asjaosalistele on küsimus eeskätt parteipoliitiline; presidendivalimises nähakse vaid vahendit parema tulemuse saavutamiseks järgmise kevade parlamendivalimistel. Keegi teine märkis, et tegelikult on ju kaalul ei enam ega vähem kui rahva eneseväärikus, ja kahju, kui mõned sellest aru ei saa. On aga tegelikult veel üks vaatenurk, millest on seni räägitud kaugelt liiga vähe. Selleks on presidendi välispoliitiline missioon.

Juurdunud müüdid

Eestis näib olevat juurdunud arusaam, et meist ei sõltu midagi: ei sõltu isegi Eesti saatus, veel vähem aga maailma asjad. Ma ei tea, kus on sellise arvamise juured – tõenäoliselt osalt neis viiekümnes aastas, mil meist tõesti vähe sõltus, osalt ehk ka nendel samadel aastatel jagatud koolihariduses, milles ju väideti, et ajalugu kujundavate võimsate hoovuste vältimatuks lõpp-punktiks on kommunism. Riigid ei saavat sinna midagi parata ning üksikisikutel olla üldse vaid pimeda tööriista roll.

Tegelikult see ju niimoodi ei ole. Kuigi ajaloos esineb tõesti vahel sündmusteahelaid, mida peatada ei õnnestu, siis palju sagedamini on olukordi, kus otsad on lahti, võimalusi mitu ning palju suudab muuta ka üksainus pisike rahvas, kui ta end kokku võtab, või isegi kõigest üksainus inimene, õiges kohas öeldud õige sõnaga.

Meie enda lähiminevik peaks olema siinkohal parimaks tõestuseks. Kui Nõukogude Liidu kokkukukkumist võib veel kuidagi pidada objektiivsete protsesside tulemuseks – sest lõppude lõpuks, selline risu ei saanudki ju püsida –, siis kõik edasine, meie saamine NATOsse ja Euroopa Liitu, on suurel määral olnud eestlaste endi töö.

Praegu kiputakse nii ühel kui teisel pool kunagist raudset eesriiet seda tõika unustama. Tagantjärele tundub ju kõigiti loogiline, et NSV Liidu murenemisega alanud protsess pidigi päädima NATO ja ELi laienemisega. Ent tegelikult nii ei olnud.

Kui ameeriklased 1994. aastal hõikasid välja programmi «Partnerlus rahu nimel», siis ei teinud nad seda mitte NATO tulevaseks laiendamiseks, nagu hiljem hakati väitma ja mäletama, vaid vastupidi, laiendamise vältimiseks, selle määramata ajaks edasilükkamiseks. Ning see oli vaid ida-eurooplaste kannatlik, kohati aga ka kannatamatu, suisa meeleheitlik veenmistöö, mis asjad teiseks pööras.

Baltimaade pähkel

Balti riikide olukord oli sealjuures kõige keerulisem. Mitte kellegi teise puhul ei olnud Venemaa vastasseis, Lääne-Euroopa hirm ja USA kõhklused nii tugevad. Ning, kogu lugupidamise juures lätlaste ja leedulaste vastu, oli see tol ajal just Eesti ning sealjuures eriti mõned kindlad eestlased, tänu kellele need hirmud ja kõhklused murti.

Strobe Talbott, kes oli USA toonase presidendi Bill Clintoni üks lähemaid nõuandjaid ja paljuski USA poliitika suunajaid, on hiljem korduvalt tunnistanud, et tema maailmanägemine ja Baltimaade-mõistmine muutus põhjalikult tänu vestlustele Lennart Merega.

Talbott, kes 1990. aastate alguses seisis Eestile palju tuska põhjustanud Russia first (esmajoones Venemaa») poliitika taga, muutus hiljem inimeseks, kes kandis siiralt hoolt, et Balti riigid ei jääks saatuse meelevalda.

Ronald Asmus, kes Talbotti asetäitjana tegeles riigidepartemangus spetsiaalselt NATO laiendamisega, tavatseb meenutada, kuidas, pärast seda, kui ta oli just avaldanud artikli, kus visandas Tšehhi, Ungari ja Poola NATOsse viiva tee, astus tema kabinetti Toomas Hendrik Ilves ja küsis nõudlikult: «Ron, aga meie?!»

«Ning kuigi ma alguses mõtlesin, et see on ju hullumeelsus, hakkas tegelikult just tollest hetkest alates minus kujunema veendumus, et ka Balti riigid on vaja NATOsse tuua,» tunnistab Asmus.

Skeptikud muidugi ütleksid, et mis neil viga tagantjärele nõnda rääkida, ega nad seda sellepärast tõsiselt mõtle. Aga mõtlevad, ja see ei ole vaid tagantjärele jutt: mina kuulsin neid lugusid asjaomaste isikute suust eravestlustes juba aastal 1997, siis, kui kindel ei olnud veel mitte midagi.

«Me ei tea, kuidas kõik läheb, aga me tahame, et Balti riigid saaksid NATOsse ja me töötame selle nimel,» nentis Asmus 1997. aasta septembris. Ning kui ameeriklased juba midagi tahtsid, siis seda nad ka said. Ainus asi, et selle tahtmise tekitajateks olid eestlased.

Lätlaste tähelend

Ei Lätil ega Leedul olnud tol ajal sama säravaid isikuid teostamas sama oskuslikku diplomaatiat ning taustaks sama edukaid koduseid reforme. Ent Läti sai oma tähetunni möödunud aasta kevadel, kui nende president Vaira Vike-Freiberga peaaegu ainuisikuliselt põhjustas läänemaailma teadvuses Teise maailmasõja tagajärgede olulise ümberhindamise: korraga hakati mõistma, et võit, mis pool Euroopat ikke alla jättis, oli väga poolik; medalil on ka tume teine pool.

Vike-Freiberga oli õige inimene õige sõnumiga õigel ajal õiges kohas – ning korraga ei lugenud enam, et ta oli kõigest vaesevõitu väikeriigi president, tõde murdis nendest tõketest lihtsalt läbi.

Eesti järgmise presidendi välispoliitilised ülesanded on pisut laiemad, kui olid Lennartil või Vike-Freibergal. Enam ei ole vaja seista pelgalt meie ja meie tõe eest, selge sõna ja visiooniga riigimeest vajab Euroopa tervikuna.

Ohtlik maailm

Kõik, mis viimasel ajal juhtub Lähis-Idas, muudab maailma iga päevaga üha ohtlikumaks, ka meile. Venemaal süveneb poliitiline jääaeg. Ameerika käitumine muutub ülejõu käivate ülesannete koorma all aina rabedamaks ja lahmivamaks, Euroopa riigijuhid eelistavad aga valdavalt silmad kätega kinni katta ja ohtusid mitte märgata. Head plaani asjade parandamiseks pole kellelgi.

Mida, võidakse küsida, suudab siinkohal Eesti president? Aga võib suuta nii mõndagi. Esiteks, Euroopa idapool vajab head eestkõnelejat kohe hädasti. Meil on muresid, mida läänepool ei mõista ning on ohte, mis meile paistavad selgemini.

Puudu on aga inimene, kes suudaks neid veenvalt näidata ning selgitada, et asjad, mis ohustavad meid, ohustavad tegelikult kõiki. See ei ole raske – see on tegelikult üsna samalaadne veenmistöö, nagu see, mille NATO asjus juba ära tegime.

Teiseks aga, ka Euroopa kui tervik vajab inimest, kes nimetaks asju õigete nimedega ja küsiks õigeid küsimusi. Mis sellest, kui vastust kohe pakkuda ei ole – ka õige küsimus lööb õhu klaariks ja paneb mõtte liikuma, samas kui praegu valdav hämamine ja enesetsensuur on ebatervislik ja ohtlik.

Pole tähtis, kas küsimuste küsija tuleb suurest või väikesest riigist: maailmas on praegu muljetavaldavate liidrite puhul nii suur tühjus, et kes tahes võib saada mõjukaks, kui tal pisutki eeldusi on.

Ehk teisisõnu, nagu Lennart kunagi ütles (tõenäoliselt isikliku kogemuse põhjal): kuulatakse neid, kellel on, mida öelda.

Kümme aastat tagasi saadi Eestis hästi aru, et parteipoliitika põhjal inimeste valimine on meile liigne luksus. Olulisi ametikohti pidid täitma parimad olemasolevad inimesed, tulid nad siis kust parteist tahes. Üksikud möödalaskmised korrigeeriti kiiresti. Tuli olla riigimehelik, sest kaalul oli peaaegu kõik – ning tulemused tulid, me saime, mida tahtsime.

Praegu on kõik tegelikult samuti nagu siis. Maailm on endist viisi ohte täis, võib-olla enamgi veel kui toona. Lihtsalt need ohud on teistsugused, mistõttu me alati ei oska nende tõsidust mõista. Aga nad on olemas, ning seetõttu on presidendivalimisel parteipoliitika ajamine jätkuvalt liigne luksus.

President tuleb valida riigimehelikult, valida selline, kes maailma meile turvalisemaks ja paremaks kohaks teeks. Ning, milline õnnelik juhus, sellel korral on kandidaatide seas üks selline ka tõesti olemas!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles