Jüri-Ott Salm: roheline või must koridor?

Foto: Postimees.ee

Eestimaa Looduse Fondi tegevjuht Jüri-Ott Salm kirjutab looduses olevatest seostest ja meie suutlikkusest selle põhjal vajalikke otsuseid langetada.

Maailma Looduskaitseliidu Eestisse toodud idee liita siinsed kaitsealad mööda endist raudset eesriiet kulgeva rohelise koridori osaks on väärt mõte. Ehkki võib mõjuda esmapilgul isegi heidutavalt – et mis on siis plaanis?

Tuli see ettepanek üsna ootamatult. Kindlasti nõuab siinmail aga vaagimist, millised on need raudse eesriide taga hoitud loodusväärtused Eestis ja mis on nendest viimase 15 aasta jooksul alles jäänud.

Must koridor meres

Ühe võimaliku stsenaariumi korral tõmbaksin koridori musta värviga. Värvi tooksin viimasel talvel Keilasse rajatud linnuabikeskusest – seal on veel mõned känkrad Eesti läänerannikul merre lastud naftast.

Seda hukutavat ainet leiab Eesti põhjarannikul merepõhjast kümnete tonnide kaupa ja ma ei ole üldse kindel, et seda veelgi juurde ei tule – üle kuue kuu tagasi uppunud Runner-4 tühjakspumpamist pole Eesti suutnud alustada ja ma kardan selle pärast üsna tõsiselt.

Kuid Läänemere muutumisel mustaks koridoriks on teisigi võimalikke ohuallikaid. Meri pakub meile üha uusi ebameeldivaid kinnitusi asjade veidigi pikemasse perspektiivi asetamise puudumisest.

Üle-eelmisel nädalal leiti Eesti vetest üle poolesaja meremiini, mõne nädala eest leiti Rootsi ranniku lähedalt umbes 30 tünni elavhõbedaseguga. 80-liitrised tünnid asuvad meres Sundsvalli linna lähedal ja on sinna uputatud 1950.–1960. aastatel, kui selline prügist lahtisaamise meetod veel lubatud oli.

Kokku uputati neil aastail merre umbes 20 000 tünni, kõigi nende täpne asukoht merepõhjas on teadmata. Suve jooksul on avastatud umbes 3500 tünni. Lisaks veel Läänemerre uputatud keemiarelvad, pommid, üle parda lastud pilsivesi, põllumajanduses toimunud ja taastoimuva väetamise tõttu nitraatidest küllastunud jõevesi ja heitveed.

Roheline koridor merel võib olla suur illusioon, kui tünnides leitu merre lahustub, nafta vrakkidest merre satub, laevad edaspidigi pilsivett merre lasevad, põllumees ülearu või sobimatul ajal väetist kasutab, rannikud asulateks kujundatakse jne.

Rahvusvahelise joonena on kavandamisel Venemaalt Lääne-Euroopasse kulgev gaasijuhe. Eesti Vabariik on Rootsi kõrval üles näidanud meelekindlust välisministeeriumi sõnadega: «Ühtegi järeleandmist keskkonna osas teha ei tohi.»

Ka keskkonnaorganisatsioonide seisukoht on ühene – ilma piisava keskkonnamõjude hinnanguta ei saa teha otsuseid ühe või teise suurprojekti läbiviimiseks. Loodan, et siin ei tehta järeleandmisi ja suudetakse hoiduda võimaliku «musta koridori» tekitamisest.

Inimestel on oskus rohelist mustaks keerata ja omajagu ka vastupidi. Ja inimestel on siin palju teha – kui meie endi tahtmised lähevad vastuollu teiste liikide elupaigasoovidega, siis püüavad viimaste kaitsega tegelevad inimesed arendusprojekte piirata. Samas on valdkondi, kus looduskaitsjad sooviksid inimeste tegevust just edendada, sest tegemist on ka inimese enda elukeskkonna kaitsega ja seda ei saa teha inimese kodust äraajamisega.

Talvine naftareostus näitas, mis rollid on inimesel. See näitas, kui väga vajab loodus ja looduskaitse inimest, kui randadele uhub meri naftat ja vaevatud linde. Tõestas, kui paljudele inimestele läheb see korda – abi andsid oma aja ja rahaga eraisikud, äriorganisatsioonid, riik ja kodanikuühendused. Kahjuks tõestas naftakatastroof ka vastupidist: kui palju on hoolimatust, oskamatust ja teadmatust.

Alles pärast rahvusvaheliste organisatsioonide jõudmist Eestisse tekkisid võimalused reaalse abi andmiseks hätta sattunud lindudele. Alles paarikuuse teadustöö järel osati hinnata, milline on naftareostuse mõju kohapealsele loodusele.

Hoidmiseks peab teadma

Nii merel, metsas kui rabas tuleb arvestada, et siin elavad paljud liigid, kellel on oma elupaigasoovid ja õigused. Teadmine, kes, kus ja kuidas siin elavad, aitab leida võimalusi ühelsamal Eestimaal üheskoos olemiseks. Tooksin siinkohal mõningaid näiteid looduskeskkonna põhjalikuma, ühtse süsteemina tajumise vajalikkusest.

Esimene näide. Kaitsealade loomine osutab ühelt poolt, et riik pühendab vabaturumajanduse arendamise kõrval aega ja vahendeid ka oma pinnal asuvale «kodanikkonnale» – teistele liikidele, kes ju ka põliselanikud. Samas on endiselt ebaselge, kuidas tegutseda kaitsealade vahel.

Vastust vajab, kuidas leiab rännutee endale näiteks uut pesapaika otsiv lendorav. Et gaasijuhe ei saa toimida lõtkudeta, on juba kinnitust leidnud.

Kuid et ka metsaelustik vajab ellujäämiseks liikumisvõimalusi, vajab mõnede arvates ikka veel selgitamist.

Arendajate survel hõlpsasti «korrigeeritavatest» planeeringutest pole liikumiskoridoride tagamiseks abi ning uue metsaseadusega juurutatud kinnistupõhine metsakorraldus ei võimalda nendega arvestada isegi metsade seaduskuulekal majandamisel. Kui just ka liikumiskoridore looduskaitse alla ei võeta…, aga piisaks märksa «pehmematest» lahendustest.

Metsade majandamine ja kaitsealade korraldus on kavandatud paljuski ühe ala keskselt – ja nõnda pole juhus, et näiteks jahihooajal koonduvad põdrad kaitsealadele, kus nende laskmine keelatud.

Pole aga teada, kuidas muutub sellega loomade käitumine – selgusetu on praegu metskitsede, hirvede ja põtrade põhjustatud kahjustuste ulatuslikkus metsanoorendikele.

Kuidas kavandada inimese tegevused nõnda, et nad ise endale ja teistele kahju ei tooks?

Küsimus pole kindlasti vaid jahimeeste lahendada.

8000 hindamata sood

Teiseks näiteks sobib kormoranide ohjeldamiskava rakendamine. Ametnikud pole vastanud küsimusele, kas ja kuidas lindude arvukuse piiramine siis kalavarude taastumisele kaasa aitab? Teada on, et kalavarusid on inimene ise 1990. aastail jõudsalt vähendanud, vähe on jõutud teha kudemisalade kaitseks.

Eesti märgaladel – rabades – kaevandatakse turvast. 2005. aastani oli see kavandatud mahus, mis ületas viiekordselt turba juurdekasvu. Hulgaliselt on kraavitatud soid, kus on juba kaotanud nii loodus kui ka tulu lootnud inimene – metsade juurdekasv pole suurenenud, turbakaevandamine pole pihta hakanud, veerežiim ja sooliikide elupaigad on aga kahjustunud.

Samas on Eestis veel hindamata umbes 8000 soo seisund – me ei tea, kas ja kuivõrd nende kooslused ja liigid on looduskaitseliselt väärtuslikud. Sellele lisandub veel keskkonnakaitseline pool – märgala kui puhta vee reservuaar, kohapealse veerežiimi hoidja ja kliima kujundaja ning süsiniku siduja.

Enda tegevuste kõrval ka teistele liikidele piisava ruumi hoidmiseks ei pea tingimata uusi kaitsealasid kehtestama, sageli on see võimalik ka mõistlikes ja kõigile tulutoovates koostoimimisviisides. Nii halb on ju öelda, et veel üks või teine liik ja ala vajavad kaitset – pigem hoidkem neid koos ja toetagem teadmiste loomist, kuidas see koostoimimine parimal viisil teoks saaks.

Kõik on omavahel seotud, kuid neid sidemeid on keeruline märgata ja nende põhjal toimida. Üheks sidemeks võib olla roheline koridor, näitamaks, kuidas oleme seotud loodusega lääne pool Euroopas, ja teadmaks, et kui sekkume loodusesse siin, siis annab see tunda ka mujal.

Seda looduse väärtustamise ja arvestamise kaudu – või teda ignoreerides ja kaotades.