Kuigi meie parteid teevad tähtsat nägu, pole küsimus tegelikult üldsegi selles, kas parem on proportsionaalne või astmeline tulumaks, leiab kunstikriitik Anders Härm. Küsimus on kapitali ja üksikisiku vastutuses ühiskonna ees, mille meie parempoolne majanduspoliitika on suutnud täiesti kaotada.
Maksud peaksid ju väljendama teatud suhet ühiskonnaga nii üksikisiku kui ettevõtete tasandil, praegu väljendavad nad selle suhte puudumist eriti just viimasel tasandil. Tekib õigustatud küsimus, miks eelistavad parteid avalikkuse ees pidada oma vaidlusi üksikisiku, aga mitte näiteks ettevõtlustulu maksustamise teemadel.
Parempoolsed kipuvad ennast käsitlema kui heategijaid, kes loovad töökohti, mida meie, kes me ei ole nii «osavad, nutikad ja targad», täidame nii, nagu oskame, oma «kesiste» võimete piires.
Kapitalistid kipuvad alatasa unustama lihtsat tõsiasja, et nad pole rikkad mitte üksnes tänu oma ärivaistule, vaid ikkagi eelkõige tänu sellele, et meie ühiskonnakord laseb neil rikkaks saada. Ning teiseks tänu töötajatele, kes on nõus nende heaks vaeva nägema.
Seega on see kolmepoolne (riik, tööandja ja töövõtja) pakt, millest ideaalis saavad kasu kõik pooled ja kus ükski osaline pole teistest parem. Aga kogu ühiskonna parempoolne jagamine ettevõtjateks (loe: ettevõtlikeks) ja «teisteks» (loe: laiskadeks) on niivõrd primitiivne ja faistlik, et ajab judinad peale.
Igatahes kipuvad meie parempoolsed unustama, et ühiskond võib alati ka ümber mõelda, kui neid ei veena parempoolne arusaam vabadusest see, et vabadus on ainult majandusvabadus, vabadus osta ja müüa, mis on kõikide teiste vabaduste eelduseks.
Majandusvabadus on mõiste, mis ilmtingimata ei ole ühiskondliku heaolu ning sõna- ja isikuvabaduse garandiks ega kuidagi olemuslikult nendega seotud. Parempoolne ideoloogia üritab meid selles lihtsalt veenda. See aga ei ole kaugeltki mitte üks ja seesama.
Keskerakonna populistlik vastukäik pole muidugi samuti kuigi veenev ega oluliselt parem, kuna see ründab üksikisikut ja ei toetu mitte vajadusele vähendada rikaste ja vaeste vahelist ebavõrdsust, vaid populistlikule ja väiklasele ihale «teha rikastele ära».
Rahuldades küll näiliselt seda vaesema ühiskonnakihi iha ja lõigates poliitilist profiiti, ei puuduta see kuidagi tegelikku rikkust ehk kapitali, vaid üksnes kõrgemapalgalist tööjõudu. Ettevõtte tulumaks, mis on parempoolse majanduspoliitilise retoorika peamine toetuspind, jääb täiesti puutumata.
Me oleme jõudnud olukorda, kus ükski poliitiline jõud ei julge ärihuvisid isegi puudutada, kuna kapitali ärihuvid on poliitikute heaoluga lõplikult läbi põimunud. Tihtipeale toetavad ju ettevõtjad mitmeid üsna vastandlike maailmavaadetega parteisid, väljendades seega täielikku ükskõiksust nende aetava poliitika suhtes, niikaua kuni see on kapitali ohjeldamatule akumuleerumisele soodne.
Seega ongi parteide ainus anss eristuda ainult populistlikul üksikisiku tasandil, mille puhul on täiesti selge, et sel pole suuremat tähtsust.
Eesti ühiskond on aga neoliberaalsete fantaasiate kehastus. Püherdades niisuguses autoerootilises maksuparadiisis nagu meil, võib kapitalistidel tõesti tekkida ansiplik just-sellist-Eestit-me-tahtsimegi-tunne ja uskumus, et «see, mis on hea majandusele, on hea kõigile».
Ehk teisisõnu: «see, mis on hea vähestele, on hea paljudele», nagu Peeter Allik seda parempoolset sententsi ühe oma maali pealkirjas tabavalt parafraseerinud on.
Samas on muidugi täiesti hämmastav, et inimesed, kellel pole mitte midagi tegemist majanduskasvust saadava hüvega, usuvad siiralt, et neil on põhjust selle üle heameelt tunda. See on juba kapitaliseerimise kõrgem pilotaa vaestel tekib isegi õnnetunne kapitali kogunemisest rikaste taskusse.