Madis Somelar: riigieksamid – kas objektiivne tagasiside?

Madis Somelar ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja, riigieksamitööde hindamiskomisjoni liige Foto: Pm

Demokraatliku ühiskonna võlu on pluralism. Leidub nii neid, kes on praeguse riigieksamite süsteemi vastu, kui ka neid, kes on selle kindlad toetajad.

Aristotelliku suhtumise järgi peaks tõde olema kusagil keskel. Olen viimasel viiel aastal osalenud ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse riigieksamite parandajate komisjonis ja kaldun pigem toetajate hulka.

Kas riigieksamite tulemuste baasil koole järjestada või mitte, on iseküsimus. Nähtavasti pole küsimus tabeli koostamises, vaid selles, et lugejal puudub tihti kontekst tabeli juures. Seega eeldab sellise tabeli lugemine teatud teemakohast eruditsiooni. Samas, leheveergudelt läbi käinud väide, et paljude gümnaasiumide õpilased peavad sooritama ülesandeid, mida kool pole üritanudki neile õpetada, ei pea paika.

Õppetöö Eesti koolis, olgu see nn eliitkoolis Tartus, Tallinnas või tavakoolis mõnes maapiirkonnas, toimub 2002. aasta riikliku õppekava järgi, kus on esitatud nii ainekavad kui õpitulemused. Seega on kõigile teada, milliseid teadmisi ja oskusi peaksid õpilased ainetundides kujundama. Riiklikest õpitulemustest lähtudes koostatakse ka eksamitööd. Riigieksamite nõuded on avalikustatud REKKi kodulehel.

Väide, et õpetajad valmistavad õpilasi eksamiks ette drillimise ja päheõppimise teel, lootuses, et ehk tulevadki eksamil täpselt päheõpitud ülesanded, ei pea paika. Nii põhikooli ajaloo lõpueksam kui ka ajaloo riigieksam koosneb eri ülesannetest ja igal aastal muutub eksamitööga kontrollitav ainesisu. Teemad lepitakse kokku septembri algul ja tehakse avalikuks eksamikeskuse kodulehe kaudu.

Ülesanded on tüübilt mitmekesised ja vastavad erinevatele tasanditele: äratundmistasandi ülesandeid on 20 protsenti, reprodutseerimistasandi ülesandeid 30 protsenti ja rakendustasandi ülesandeid 50 protsenti. Seega kontrollitakse nii õpilase teadmisi kui oskusi.

Palju on kritiseeritud aja pikkust, mil õpilased tulemusi ootavad. Ei tohiks aga unustada, et hindamiskomisjon koosneb mitmekümnest tegevõpetajast ning ülikooli õppejõust (mis omakorda lisab väärtust), kes hindavad eksamitöid oma põhitöö kõrvalt. Tänuväärt on koolijuhid, kes soosivad õpetajate tööd hindamiskomisjonis. Osalemine selles on õpetajale üks paremaid enesetäiendusi.

Kuna eksami osi hinnatakse eraldi komisjonides ning hindamine kooskõlastatakse mitme ühise tööpäeva käigus, on tulemused objektiivsed. Nii näiteks on ajaloo riigieksami töö jagatud neljaks osaks. Osi parandavad eri õpetajad, kes vajadusel saavad konsulteerida vastuse õigsuse asjus nii oma osa komisjonis kui eri komisjonide vahel. Ajaloo riigieksami arutlust, mis on paratamatult subjektiivseim eksami osa, hindab kaks, vajadusel kolm eksamitöö hindajat.
 
On väidetud, et eksamitöid tuleks parandada koolides ning riiklik hindamine näitab umbusaldust õpetaja vastu. Kui vaadata põhikooli lõpueksamite punktitulemuste graafikut, siis on selgelt märgata nn hinnete venitamist – enim saadakse hinde piiripeal olevaid punkte, näiteks viimase «hea» või «väga hea» hinde punktid. See on kõige reaalsem näide sellest, et õpilase oma õpetaja on siiski hindamisel kallutatud.

Ma ei taha ühelegi koolile liiga teha, kindlasti on väga palju ausalt hindavaid õpetajaid, kuid kahjuks on ka siiski koole, kus hindeid venitatakse, ja seega pole õpilased võrdses olukorras.

On tõsi, et ajakirjanduses ilmuvad koolide paremusjärjestused tekitavad palju pingeid. Kahtlen, kas surve, mida mõned vanemad oma lapse tulemuste nimel koolieksamite puhul õpetajale või koolile avaldaksid, väiksem oleks. Aeg on näidanud, et leidub koole, kus riigieksameid sooritab igal aastal hulk õpilasi väga edukalt. Eksamitulemused on aluseks ülikooli astumisel. Kes oma tulemuse adekvaatsuses kahtleb, saab alati apelleerida, samuti on õpetajal hiljem võimalik oma õpilaste töödega põhjalikult tutvuda ja tulevikus õppeplaani täiendusi teha.
Riigieksamite koostamine ja läbiviimine areneb ja täieneb pidevalt, praegu on see üks adekvaatsemaid hinnanguandjaid õpilase teadmistele, oskustele ja vilumustele.

Igal süsteemil on nõrku kohti. Kritiseerijatel tasuks mõelda võimalikele alternatiividele ja seejärel kaaluda, mis toetab hariduse kvaliteeti paremini ning võimaldab vältida hindamise subjektiivsust.