Pronksmehe kaitseks tekkinud noorte eestivenelaste liikumine üritab leida alust või põhjendust oma rahvusrühma olemasolule, leiab Mait Talts Audentese Ülikoolist.
Mait Talts: Noored venelased olemasolu õigustamas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuid olulisemad kui kuju või tema asukoht on ikkagi pronksmehele omistatud tähendused ja sellega seonduvad erinevad tõlgendused ajaloosündmustele. Eesti rahvuslasi on ilmselt kõige rohkem häirinud asjaolu, et ajalookäsitlused, mida peeti iganenuks, on endiselt elujõus ega näita hoolimata oma «taandatusest» Eesti Vabariigis lõpliku taandumise märki. Vastupidi, vastaspool näib olevat barrikadeerunud vanade käsitluste taha.
Pronksmehe (tegelikult sellega seonduva «vabastamise» müüdi) kaitseks tekkinud noorte eestivenelaste liikumine üritab leida alust või põhjendust oma rahvusrühma olemasolule. Eestlaste poolt välismaailmale jagatud selgitused 50-aastasest okupatsioonist, ümberrahvastamispoliitikast ja ekstensiivsest majandustegevusest Nõukogude ajal tekitavad Eestimaa venelastes paratamatult ebakindlust.
Kes ikka tahaks olla «okupandi lapselaps»? Seetõttu vajavadki nad midagi, mis legitimeeriks nende siinoleku ning annaks vastuse küsimusele, miks suurenes väikesearvuline Eestimaa venelaskond aastatel 19441991 mitmekümnekordselt.
«Faismist vabastamine» sobib selleks ju hästi, seda enam, et mõistlikke alternatiive poliitilise ajaloo seisukohalt ei näigi olevat.
Seejuures polegi väga oluline, kui hästi või halvasti eestlased ja venelased igapäevases suhtlemises läbi saavad. 15 iseseisvusaastat on olukorda aeglaselt, kuid pidevalt parandanud.
Muutused mõtteis
Siinsete venelaste mõttemaailm on pidanud nii mõneski suhtes selle aja jooksul muutuma rohkem kui suuremal osal eestlastest, kuid muutused pole alati toimunud suunas, mida eestlased algselt arvasid. Integratsioon on vaieldamatult toimunud, kuid eelkõige lihtsates maalähedastes asjades, koos läänestumise ja «kapitali- seerumisega», mis on mõõtnud mõlemale rahvusele sama mõõduga. Tänaseks on siinsed venelased väliselt eestlastest eristamatud.
Eestlased olid 1990ndate alguses integratsiooniküsimustes põhjendamatult idealistlikud. Arvati, et paarikümne aastaga omandavad siinsed venelased korraliku eesti keele suhtlustasandil ja sellega kaasneb mõne aja järel ka mentaliteedi ja väärtusmaailma (ka eestlaste ajalookäsitluse) ülevõtmine.
Näib, nagu oleks arvatud, et siinsetest venelastest saavad ajapikku venekeelsed eestlased nagu Soomes rootsikeelsed soomlased, andmata endale aru, et ka Soomes on selleks kulunud paarsada aastat.
Eestimaa venelaste identiteet on viimaste aastakümnete ajalootuultes paratamatult sattunud haprale pinnale ühelt poolt ei ole nad enam lahutamatu osa suurest vene rahvast, teisalt pole nad ka klassikalises mõttes rahvusvähemus, isegi osa diasporaast (Venemaa suhtes siis «välisvenelastest») veel mitte.
Areng selles suunas on, kuid on olnud loodetust aeglasem. Samas võiksime tunda pigem heameelt selle üle, et 1940. aasta sündmused venelaskonna siinviibimise alusena enam ei tööta. Faismi purustamine on aga üks väheseid positiivseid sündmusi Vene 20. sajandi poliitilises ajaloos.
Kultuuri kokkupuuted
Kuidas siis eestlastena asjasse suhtuda? Pigem rahulikult. Samas võiksime meiegi mõelda eestivenelusele uue seaduslikustamise aluse leidmisele. See on äärmiselt keeruline. Eestlaste käsi on ajaloos raudse järjekindlusega käinud paremini just siis, kui Venemaal on «halvasti» läinud ja vastupidi.
Miks ei võiks eestivenelaste olemasolu õigustust otsida pigem eestivene kultuurist? Miks ei võiks eestiveneluse kultuuriheeroseks olla luuletaja Igor Severjanin, poksitempion Nikolai Stepulov , kas või Pukini vanaisa «Peeter Suure moorlane». Peeter Suur ise kannab eestlaste jaoks ikkagi jõhkra despoodi kaastähendust... Miks mitte otsida positiivseid kokkupuutepunkte.
Debatt on tõstatanud küsimuse, kas identiteet on üldse vabalt loodav või saab see toetuda vaid ajaloo ehituskividele, millega muidugi üsna vabalt ümber käiakse. Järeldus, mille teha saame, on, et Eestimaa venelaste uue identiteedi loomine on nende endi kätes. Eestlastena ei saa me palju kaasa rääkida.