Statistika põhjal vanurite arv järjest kasvab. Sotsiaalpoliitika edendamata jätmise korral tuleks Eestil kaaluda eutanaasia legaliseerimist, leiab psühhiaater Jaan Olari.
Jaan Olari: Eutanaasia seadustamine?
/nginx/o/2018/07/06/8234523t1h18dc.jpg)
7. juuli 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel ajal ajakirjanduses ilmunud lugude taustal leian arstina, et valitsusel tuleb kiiresti midagi ette võtta Eesti sotsiaalhoolduse mädapaisete vastu.
Kõige enam viis mind verest välja Eesti Ekspressis ilmunud artikkel, milles ajakirjanik kirjeldas detailselt elu pealinna lähedal asuvas hooldekodus: hoolealuste viimased elutunnid väljaheidetega määrdunud voodilinadel, töötajate ükskõikne suhtumine hoolealustesse.
Sellist olustikku võiks kohata mõnes Gogoli või Gorki teoses, mitte aga Eestis.
Arstiabi vajab ka eakas inimene. Enamikul memmedel-taatidel on loodetavasti võimalus veeta oma viimased eluaastad kodus, ümbritsetuna lähedastest inimestest. Paljudest saavad aga mitmesugustel põhjustel hooldekodude elanikud.
Eakad inimesed põevad erinevaid psühhosomaatilisi ja psühhiaatrilisi haigusi, mida on tarvis ravida vaevuste leevendamiseks või tervenemiseks. Koguni Nõukogude Eesti hooldekodudes, kus ise töötasin, said hoolealused regulaarset ravi. Nüüd, viisteist aastat Soomes töötades olen üksikasjalikult tundma õppinud naabrite sotsiaalhooldust, kus kvaliteetne arstiabi ravimite, psühhoteraapia ja ka operatsioonide näol on iseenesestmõistetav.
Soomes nagu teisteski arenenud riikides on meditsiiniharuna välja kujunenud terminaaltervishoid, mis käsitleb selliste inimeste ravimist ja hooldamist, kelle elutee hakkab lõpule jõudma. Inimene peab väärikalt oma elutee lõppu jõudma.
Võib väita, et osa Eesti sotsiaalhooldustöötajate külma kõhu ja südamega suhtumine hoolealustesse on tingitud madalatest palkadest. Kuid palk üksinda ei pane inimest tööle. Selleks on vaja teadmisi, oskusi ja töökultuuri, põhjalikku koolitust ja täienduskoolitust. Eestis napib praegu geriaatreid ja psühhogeriaatreid, samuti keskastme meditsiinitöötajaid, kes oleksid kursis nende valdkondadega.
Sotsiaalhoolduse madalseisu ei saa lahendada tagasihoidlike abinõudega. Tarvis on määrata konkreetselt vastutus ja kohustused määratlemist Eesti sotsiaalpoliitikas. Selle elluviimiseks tuleb aga kulutada märksa rohkem raha kui praegu. Ja raha leida on poliitikute ja tippametnike kohustus.
Ma soovin peaminister Andrus Ansipilt teada, mida teeb valitsus selleks, et Eesti saaks arstiabi ja sotsiaalhoolduse, mis on sobilik euroopaliku arengutasemega riigile. Statistika põhjal vanurite arv järjest kasvab. Sotsiaalpoliitika edendamata jätmise korral tuleks Eestil kaaluda eutanaasia legaliseerimist.