Mida loeb kõrgharidus, kui te pärast olete seotud erialaga, mis teid ükskõikseks jätab? Kolm aastat või rohkem on liiga pikk aeg, et seda mõttetult raisata, kirjutab Postimehe suvereporter Liina Siniveer.
Liina Siniveer: Kui mujale ei saa...
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõitsin eile hommikul rongiga Tallinna ja kuulsin sealsamas tahtmatult pealt kahe äsja gümnaasiumi lõpetanud neiu vestlust. Jutt käis erinevatesse kõrgkoolidesse paberite viimisest.
Proovitavate koolide nimekiri tuli neiudel kahe peale aukartustäratavalt pikk. Ega see ju keelatud pole, aga kõrvu jäi juba kulunud lause: «Kui mujale ei saa, siis sinna kooli ikka.»
Loomulikult on erialavalik raske, kuid lihtsalt kõrghariduse pärast ei maksa minna õppima eesti keelt, energeetikat ega geoloogiat. Paljudele võivad need ju sobida, aga õppige seda, mis teid tegelikult huvitab, mitte seda eriala, kuhu te sisse saate.
Ja kui ei saa kohe esimese korraga soovitud erialale, siis ei tasu ka aastat millegi kasutu õppimisele raisata.
Pigem juba proovida soovitud erialale tööle saada või minna kas või aastaks Aafrikasse vabatahtlikuks. Aasta mujal võib ka aidata oma tulevikuplaanides selgust saada.
Ehk tuleb siis kiiruga gümnaasiumi viimasel aastal tehtud otsusesse korrektuuregi teha, sest paraku ei tea paljud gümnaasiumilõpetajad täpselt, mida nad elult tahavad.
Ühiskond surub peale arvamust, et kõrgkool on see kõige õigem valik. Tegelikult ei sobi akadeemiline haridus kaugeltki kõigile noortele ja pole vajagi, et kõik ülikooli püriks. Kui gümnaasiumi lõpetanud noorele meeldib näiteks õmblemine või lilleseade, oleks ju kurb, kui ta valiks lihtsalt välise surva pärast ülikooli ja kontoritöö.
Niigi palju inimesi pole oma elukutsega rahul ja ootavad igal nädalal pikisilmi reedet. Kõrgharidus võib küll avada uusi võimalusi, kuid tegelikult loeb palju ka enda ettevõtlikkus ja mis seal salata, tutvused.
Hiljuti avaldatud haridusministeeriumi ja Tartu Ülikooli ühisuuringu kohaselt jätab õpingud pooleli umbes 40 protsenti sisseastunutest.
Olgugi et äraminejaid on alati olnud, on see arv siiski ehmatavalt suur. Kindlasti on kooli poolelijätmise põhjused väga erinevad, majanduslikud või isiklikud. Palju on aga ka neid, kes on lihtsalt õpitavas erialas pettunud.Ma ei taha öelda, et ülikooli minna pole mõtet. Pole mõtet õppida hoopis mingit suvalist eriala pelgalt selle pärast, et sinna oli väike konkurss.
Mida loeb kõrgharidus, kui te pärast olete seotud erialaga, mis teid ükskõikseks jätab? Kolm aastat või rohkem on liiga pikk aeg, et seda mõttetult raisata.