Jeroen Bult kirjutab, et kuigi Hollandi suursaadik käitus halvasti, süüdistades Eestit rassismis ja homovihkamises, tabas ta siiski Eesti ajaloolisest eraldatusest tingitud hella kohta.
Jeroen Bult: Tähelepanuväärne diplomaatiline tüli
15. juuni 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes oleks kunagi uskunud, et Eesti ja Holland, kaks väikest Euroopa Liidu riiki, satuvad tõsisesse diplomaatilisse vaidlusse?
Kõik algas 6. juunil, kui Hans Glaubitz, tema majesteedi, kuninganna Beatrixi suursaadik Eesti Vabariigis lekitas isikliku kirja Hollandi ajakirjandusele, milles kaebas laialt levinud rassismi ja homofoobia üle Eesti ühiskonnas tema partner, mustanahaline kuuba modell ja tantsija Raúl García Lao on korduvalt langenud verbaalsete rünnakute ohvriks.
Tallinnas ajalehetoimetustes, diplomaatilistes ringkondades ja homode seas ringlevad järeleandmatud kuulujutud, mis näikse vihjavat, et Glaubitz pole käitunud üldse kui dentelmen.
Kas oli muid põhjusi õnnetute põhimõttejüngrite üleviimiseks teise riiki? Kas Hollandi välisministeerium oli juba langetanud otsuse Glaubitz üle viia tema suure veiniarmastuse pärast ja kas oli see kiri lihtsalt pettemanööver?
Waar rook is, is vuur kus suitsu, seal tuld , ütleb Hollandi kõnekäänd. Kuid kuulujutud on üksnes kuulujutud. Seepärast piirdugem realistlikuma lähenemisega Glaubitzi algatusele ja vaadelgem lähemalt tema vastuolulise kirja sisu ja tooni. Ning tõepoolest, on mõningaid küsimusi, mis nõuavad otse vastust:
1. Kas suursaadik ei peaks olema ettevaatlikum säärase suuresõnalise deklaratsiooni levitamisega sõprade hulgas, eriti just siis, kui üks neist on Raymond van den Boogaard, päevalehe NRC Handelsblad diplomaatiatoimetaja?
Vahepeal ütles Hollandi välisminister Bernard Bot oma Eesti kolleegile Urmas Paetile, et olukord on «kahetsusväärne» ja kirja edastamine meediale «polnud tark» (ehkki Glaubitz eitab tahtlikku lekitamist). Seda tuleks nimetada pisendamiseks: Hollandi ajalehed portreteerivad Eestit kui maad, kus homod ja tumeda nahaga inimesed peavad kartma kogu aeg oma elu pärast.
2. Kas Glaubitzi järeldus pole liiga ennatlik? Tema ja ta partner on siin olnud üksnes alates 2005. aasta septembrist, vähem kui aasta. Kas on võimalik kujundada selget, ühemõttelist arvamust rassistliku ja homofoobse praktika kohta nii lühikese ajaga ja toetada seda arvamust väikse hulga intsidentidega?
3. Kas rassistlikud intsidendid, millele Glaubitz viitab, on registreeritud politseis? See on vajalik kindlate tõendite esiletoomiseks sääraste tõendite puudumine loob mulje, et suursaadik on tahtlikult paisutanud kogu asja.
Siiski on põhiküsimus: kas Glaubitz puudutas hella kohta ning kas homofoobia ja rassism on sügavalt juurdunud Eesti ühiskonnas? Ehk teisisõnu: kas antipaatia geide ja tumedanahaliste inimeste vastu ületab ad hoc intsidentide taseme ja kas see tuleneb laialt levinud konservatiivsest meelsusest?
Ka siin tuleks appi võtta nüansid. Paljudele eestlastele, kaasa arvatud poliitikutele, on homoseksuaalsus ikkagi põhimõtteline tabu; mõned neist tõlgendaksid koguni homosaadiku olemasolu kui solvangut.
Ent Eesti oli läänemaailmast ära lõigatud 47 aastat ja ei kogenud «1968. aasta revolutsiooni» liberaalset anarhiat nagu Holland, Belgia, Lääne-Saksamaa, Prantsusmaa ja Skandinaaviamaad. Neil on õnnestunud maha raputada diskrimineeriv konservatism ning nad on järk-järgult liikunud individualistlike ühiskondade loomise suunas, kus iga inimene peaks enda eest otsustama, kuidas oma elu korraldada.
Eesti on just hakanud mahajäämust tasa tegema. Seetõttu vajab homoseksuaalse aktsepteerimine aega. Samamoodi maadlevad paljud moslemiimmigrandid Hollandis selle teemaga Glaubitz ja tema partner ei tohiks jalutada käsikäes Amsterdami teatud linnaosades.
Rassismiga võitlemine paistab olevat suurem väljakutse. Holland, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Portugal on toonud hulgaliselt tumedanahalisi immigrante oma endistest kolooniatest viimastel kümnenditel, samas kui Rootsi ja Itaalia on vastu võtnud poliitilisi põgenikke mitmest Aafrika riigist. Kui Hollandi Surinami koloonia iseseisvus 1975. aastal, kolis üks kolmandik elanikest Hollandisse.
Eesti seevastu nägi Nõukogude ajal üksnes mõnda mustanahalist tudengit «vennasriikidest» nagu Angola või Mosambiik.
Jah, rassismi on ka Hollandis (viimased küsitlused näitavad, et kümme protsenti hollandlasi peavad ennast rassistideks), eriti moslemite suhtes, kuid hollandlased ja teised lääneeurooplased on vähemalt harjunud mustanahaliste inimestega avalikus elus. Eesti pole seda veel ning sellest võib kujuneda pikk ja valuline protsess Glaubitzil on siin oma iva.
Lõpuks «purjus skinhead'ide» rühmad. Nad pole tõesti heaks kaubamärgiks Tallinnale, kuid suuruselt, organisatsioonilt ja tegevuselt on nad täiesti tähtsusetud neonatsliku katkuga võrreldes, mis terroriseerib Venemaad (Peterburi) ja Ida-Saksamaad (Brandenburg).
Tallinna skinheadid paistavad olevat laiema sotsiaalse probleemi sümptom: vanemad eiravad oma järglasi, sest nad peavad palju töötama. Lapsed on tüdinud ja muutuvad altiks sõjakatele ideedele ja alkoholile.
Hollandi saatkond saaks ära teha suure töö, toetades koolijärgset tegevust, mis hoiaks lapsed tänavalt eemal, ja antirassistlikke kampaaniaid koolis. Sellest oleks rohkem kasu kui isikliku kirja lekitamisest.
Augustis saabub uus Hollandi suursaadik, kahtlemata viisakas, igav heteroseksuaalne mees pärleid kandva naisega. Üks asi on kindel: (öö)elu Tallinnas muutub igavaks ilma toretseva, informaalse elurõõmsa geipaarita Hollandist!
Jeroen Bult on hollandi ajaloolane ja publitsist. Ta elab ja töötab Tallinnas.