Liigume vanemahüvitisega edasi

Perepoliitikas pole enam vaja nullist pihta hakata. Üks tõhusamaid toimivaid asju on vanemahüvitise süsteem, mis mõjub nii vahetult sündimusele, toetades selle kasvu, kui kaudselt teistele eluvaldkondadele.

Esimeseks tuleb maha võtta piirang, mis ei lase hüvitist kasutada isadel, enne kui laps on pooleaastane. Mõistagi on väited rinnaga toitmise kasulikkusest ja väikelapse ning ema erilisest lähedusest õiged, kuid jäägu nii isiklikud otsused ikka perede enda teha, olenevalt olukordadest.

Liiati kostavad järjest valjemalt õiglased hääled, mis taunivad olukorda, kus mees hoiab isarolli täitmisest kõrvale – kuid meeste emotsionaalsed seosed lastega kujunevad seda tugevamaks, mida varem nad algavad. Siiski säiliks ka uue eelnõu kohaselt ema ainuõigus hüvitisele lapse esimese 70 elupäeva jooksul, toetamaks ema ja lapse tervise huvides emasid, kellel pole õigust rasedus- ega sünnituspuhkusele.

Küsitluste järgi oodatakse kõigist väikelastega seonduvatest sammudest kõige enam, et vanemahüvitise makseperioodi pikendataks. Küllap peegeldub siin mitu asjaolu – lihtne soov kauem ainult lapse päralt olla kui ka see, et senisest parem, kättesaadavam ja sujuvam lapsehoiusüsteem on alles kujunemas. Reformierakond on otsustanud, et vanemahüvitise perioodi tuleks pikendada lapse pooleteiseaastaseks saamiseni. Samal ajal pingutame edasi, arendades nii lapsehoiuvõimalusi kui propageerides vanemate paindlikumat töökorraldust.

Veider arusaamine, nagu oleks kaks nii loomulikku asja nagu lapsed ja töö omavahel vastuolus, näib suurema jao inimeste mõtteist õnneks juba kadunud olevat, aga praktika ei tule alati järele. Töötame praegu ka ideega, kas mitte vanemahüvitise kasutamist paindlikumaks muuta. Näiteks võimaldada pärast lapse aastaseks saamist emal-isal valida, kas võtta hüvitis välja 100 protsenti kuue kuu jooksul või 50 protsenti 12 kuu jooksul vabalt valitud ajal lapse kolmeaastaseks saamiseni.

See annaks uusi võimalusi töö- ja pereelu seostada. Näiteks kui aastase lapse ema otsustaks kasutada 50 protsenti hüvitist kuni lapse kaheaastaseks saamiseni ja käia samal ajal poole kohaga tööl, ei kaotaks ta oma erialast kvalifikatsiooni ega ka võimalust lapse seltsis olla.

Samas väheneks surve lastesõimekohtadele ja areneks valikurohkem lühiajaline lastehoid. Rääkimata leevendusest tööjõu nappusele ja lapsevanemate enesetundele.

Skeptikud ütlevad, et selliste valikuvõimalustega kaasnevad halduslikud ja töökorralduslikud keerukused kaaluvad tulu üles. Võib-olla on neil õigus. Aga võib-olla on tegemist mõttejäikuse ja inertsiga, kuigi juba praegu saab alla 3-aastase lapse kõrvalt igal ajal lapsehoolduspuhkusele jääda. Igatahes töötame nende ideedega edasi.

Tagasi vanemahüvitise kui sündimuse kasvu toetaja juurde. Reformierakonna perepoliitiliste teeside üheks tulipunktiks on tahe muuta vanemahüvitise seadust nii, et alates kolmandast lapsest makstaks vanemale pooleteistkordse ning alates neljandast lapsest kahekordse suurusega vanemahüvitist.

Nagu hästi teada, saabki tegelikult iibekasvust rääkida alates kolmandast jne lastest, nii et just siia peab tähelepanu suunama. Hüvitise senise toimimise jooksul ongi täheldatud tõusu kolmandate laste sünnis.

Mida suuremaks pere kasvab, seda vähetõenäolisem on võimalus end ülal pidada ainult ühest palgast. Suurem, samas endiselt varasema töötuluga seotud hüvitis annab mitu võimalust korraldada igapäevaelu nii, et ei kannataks ei lapsed ega töö. Vanemahüvitise edasiarendamine on osa suuremast rahvastikupoliitilisest tervikust.