Kui ma alles väike olin, seletas mulle isa, kuidas meie hõimurahvad Kirde-Euroopast taandusid. Haris hõimlane põldu. Tuli paar kaigastega vennast ja teatas, et põld on nüüd nende. Hõimlane nohises: «Ah nii. Pole hullu.» Metsa jätkus, rajas uue põllu. Kuni sõpruskond ka sinna jõudis. Võis teinekord nii juhtudagi. Ei tundunud igatahes tõhusa teguviisina.
Palusalu loovutajad
2. juuni 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oli linn, kuhu okupatsioonivõimud sõja jalust lahkunud eestlasi tagasi ei lubanud ja lõpuks isegi Eestit meenutavad varemed õhkisid. Tekkis linn teist tüüpi hoonete, elanike ja kirjadega. Seekord linna ei loovutatud. Lisati võimaluste tekkides eesti kirjad. Võeti Narva tagasi, koos elanikega. Ehkki mõni patridioot [ei, see pole trükiviga!] halvustab neid eestlasi, kes Narva elama asuvad.
Oli kujur, kes eesti spordisangari järgi kuju tegi. Tegi, mis teha andis. Okupatsiooniarmee mundrist ei pääsenud, aga automaadi langetas ja kiivri asetas leinaasendisse. Ja palus modellilt nukrat ilmet, mis polnud Kristjan Palusalule raske, olusid arvestades. «Isa ütles, et kui ta seal seisis, oli ta mõtelnud neile korpusemeestele, kes temast Siberisse maha jäid,» meenutab tütar (PM 30.05.06).
Näo pidi kujur teistsuguse tegema, et liiga äratuntav poleks. Kasutas selleks veel kaht eesti meest. Kirjad kuju juurde dikteeris okupatsioonivõim. Aga Enn Roosi kuju on ilmselgesti vastumeelselt võõras mundris seisva eestlase oma. Ta on Kristjan, mitte mingi «Aljoa».
Et okupatsioonimeelsed Kristjanit endale tahavad võtta, pole üllatus. Tahavad teda kuulutada võõraste omaks nagu hõimlase põllu. See on nende huvides.
Huvitav on aga, et mõned, kes end eesti patriootideks kuulutavad, nendega ühte meelt on. Tarvitseb vaid teistel väita, et Kristjan on nende Aljoa ja ime küll, leidub eestlasi, kes kaasa kiidavad. Et viige ta minema. Ainult sellepärast, et seal aastakümneid võõrad kirjad peal olid nagu Narva linnal.
Kas peaks nüüd Narva kah loovutama või uuesti õhkima? Või taastame hoopis need kirjad, mis kujuril ja modellil südames olid ja mida nad olusid arvestades hämmastavalt ilmekalt suutsid esile tuua.
Ärgem hüüdkem okupatsioonimeelsetega kaasa, et Kristjan ongi Aljoa! Kui me kõigest, mis määritud, loobuksime, jääks meile vähe järele. Ajalugu on olnud selline. On lihtne just nagu suurest rahvustundest halvustada kord Eesti Vabariiki, kord Palusalu kuju. Aga võib need ka jälle omaks teha, kõige kiuste. Ei maksa Palusalu loovutada.