Üliõpilassport – kellele, milleks?

Valeri Maksimov kirjutab korvpalli meistrivõistluste otsustava mängu eel üliõpilasspordi ja Eesti korvpalli taseme viletsusest.

Külastasin Tartus üliõpilassporti käsitlevat konverentsi, kus sõnavõtjaid oli viisteist ja muid huvilisi umbes sama palju. Neli tundi kestnud koosolek läbi, küsisin endalt: kas on ka kahju ajast, mis ära kulus? Ei olnud, nentisin mõnevõrra üllatunult.

Konverents on nagu jalgpallivõistlus. Vaatad ja kuulad ning ootad väravamomenti, ootad iva. Enamik ajast kulub momendi ettevalmistamisele, sel ajal võib isegi igav hakata. Kui kannatust varud ja õige hetke ära jõuad oodata, oled lahkudes enam-vähem rahul. Suurem osa pealelöökidest läheb alati vett vedama, ka enamik sõnavõttudest ei pane kulmugi kergitama.

Seekord oli midagi tähelepanemisväärset ehk isegi igas sõnavõtus, paraku rääkisid külalised iseendile. Peaaegu kõik tundsid kõiki, teema «Milleks Eestile üliõpilassport?» tõmbas ligi üksikuid ajakirjanikke, ehkki kõnelejatelt kostis mõtlemapanevaid sõnu. Konverents peeti üliõpilaste rahvusvaheliste spordimängude (SELLi mängude) raames, aga mängudki köitsid peamiselt tegijaid, publikut oli minimaalselt.

Samal ajal peeti Eesti korvpallimeistrivõistluste finaalmänge, mille otsejälgimiseks kõikidele soovijatele Tartu Ülikooli spordihoones ruumi ei jätkunud, Tallinnas oli vaatajaid ligi kaks korda rohkem, tublisti üle nelja tuhande. Neis mängudes pulbitsesid emotsioonid ja kuumenes üle õhk, kaalukausil oli Tartu ja Tallinna spordiau, kusjuures võtmetegelasteks olid mustanahalised. Aga see polnud üliõpilassport, või kui oli, siis ebatüüpiline.

Tipp- ja õllesport

Niisuguseid sõnu tudengispordi kahestumisele viidates kasutas konverentsil Henn Vallimäe, endine Tartu Ülikooli õppejõud ja kultuuriministeeriumi asekantsler, nüüd kogemustega võrkpallijuht. Tippsport üliõpilaspõlves on ülimalt koormav ettevõtmine, mis iseloomustab selgesti eristuvat vähemust, ning üliõpilassport on ka harrastus, millega tegelevad kergel moel paljud. Viimase juurde kuulub rohkesti õlut, mõnel võistlusel on kast õlut isegi auhinnaks.

Sisekaitseakadeemia spordijuht Epp Jalakas tunnistas, et osa tudengitest suviseid spordimänge sellepärast ootabki, et saaks sõpradega koos pidutseda. Ja ehk ongi parem, kui nad spordivad ja seejärel pidutsevad, kui ainult pidutsevad, mõtiskles ta.

Suitsetamist vähendada pole aidanud ükski vahend – kõneleja teadis vaid üht tudengit, kes tema tegevuse tulemusena suitsetamise maha jättis.

Sõnavõtjad juhtisid tähelepanu puudujääkidele juhtimises (TÜ dekaan Vahur Ööpik: «Eesti spordis puudub süsteemne lähenemine.»), viitasid vajadusele teha muutusi (TLÜ dekaan Kristjan Port: «Kas oleme aktiivselt rumalad või valime mõttekama tee?») või osutasid, kui õhkõrnal alusel tudengisport püsida üritab (TTÜ spordijuht Heino Lill: «Sõltuvalt sellest, kes ülikooli juhib – nelja-viie aasta pärast tuleb teine juht ja kõik võib muutuda.»). Paraku ei soovinud keegi eriti visata kivi üliõpilaste enda kapsaaeda.

Oma keha eest hoolt kanda pole tudengitele enam kohustuslik, aga vabatahtliku sportimisega on meil asjad kehvad ja üliõpilaste kehaline vorm pole suurem asi. Ei saa kindel olla ka riigi peale, mille ajateenijad on nõrgad, aga just seda nad on ja suur osa potentsiaalsetest kaitsjatest kaitseväkke ei kõlbagi. Nad võiks eeskuju võtta oma ministrist, teda ma riigikaitsjana usaldaks, sest ta hoiab ennast kogu aeg vormis. Ma ei usaldaks noori juhte, kes arvutit ja inglise keelt valdavad, kuid vöökohast laiemad on kui õlgadest.

Tudengineiu Tiigi tänava ühiselamus võiks olla nõudlikum sõbra vastu, kes öö saabudes tule ära kustutab ja alles siis särgi seljast viskab. Järjekord võiks olla vastupidine, ta ei tohiks oma figuuri häbeneda. Või on ka neiud latti langetanud?

Vaimutöö kõrval keha vormis hoida on eelkõige üliõpilase mure. Kes väga tahab, leiab võimaluse alati. Nagu ka põhjuse ära öelda – napilt üle kahekümnene õllekõhuga nunnu leiab selle sekundipealt.

Mitte ühelgi spordialal Eestis pole vastu panna sellist publikuhulka, näeme kui korvpallis Kalev/Cramo ja Tartu Ülikool/Rocki finaalmängude ajal.

Fänlus? Ei, ideelagedus

TÜ/Rock on meeskond, mille liikmeskonnast enamiku moodustavad Tartu oma korvpallikooli kasvandikud. Seetõttu on tartlastel hulk poolehoidjaid ka pealinnas ja mujal. Vahel satub Tartusse ka mõni muukeelne ja mustasukaline, aga üksikud külalisartistid lisavad emotsioonidele vaid värvi. Sest nad on tõesti vaid üksikud, mitte pool meeskonda nagu Leedu meisterklubis Lietuvos Rytas, ega moodusta enamikku nagu Moskva CSKAs. Ühes tänavuses eurokarikavõistluste poolfinaalmängus viskasid CSKA 84 võidupunktist 80 välismaalased – arvan, et moskvalasi, kes piinlikkust tundsid, polnud vähe.

Et neil on Euroopa tugevaim klubi oma eliitmeesteta, näitab vaid seda, kellel on rohkem raha. Sellist Venemaad me ei tahtnud, ütlevad vanad armeeklubi veteranid.

TÜ/Rock kui ülikoolilinna tõeliselt oma esindusmeeskond väärib linna ja ülikooli toetust. Aga Eesti auväärseima ülikooli nime kandev meeskond vajab ka samal tasemel fänne. Eesti parimad tantsutüdrukud meeskonnal juba on, kuid tribüünipealse toetusgrupi mahajäämus torkab karjuvalt silma.

Nood sellid ei oska midagi, nad ei eristu kuigivõrd poolpurjus röökijatest ja pasunaga prääksutajatest, neis pole üliõpilaslikku teravmeelsust, leidlikkust, ainsatki originaalset ideed. Kas ülikoolilinna firmamärki võib fännata igaüks, kes Rocki särgi selga tõmbab ja lärmab?

Tartus on kuulus muusikakool ja kõrge koorikultuur, aga korvpallimänge vaadates jääb mulje, nagu ei peaks linnas ükski noor viisi ega oskaks mängida ainsamatki pilli. Spordiajaloost teame, et meie tugevamaid klubisid on toetanud isegi RAM. Kus on vaimukad loosungid ja kaasakiskuvad viisid, miks pole näha ega kuulda noori, kes rahva skandeerima ja kaasa laulma paneks? Pole mingit kahtlust, et andekad (nagu Chalice) on olemas, aga miks pole nad tribüünil?

Sellised mõtted said ergutust tol konverentsil, millest alguses juttu. Mitu väravamomenti tekkis. Hea konverents.