Avalikul arvamusel on õigus muutuda

Krista Kodres
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Krista Kodres
Krista Kodres Foto: Peeter Langovits

Krista Kodres kirjutab vastuseks kinnisvaraärimees Indrek Toomele, et linnaehituses nagu demokraatlikus elukorralduses üldse ei ole seadus tähtsam avalikust huvist – kui vaja, tuleb seadust muuta, vastasel korral elaksime siiani keskaegsete reeglite järgi.

Indrek Toome kirjatöö Viru hotelli juurdeehitise (Viru2) teemal ühes hiljutises Postimehes oli tähelepanuväärne mitmes mõttes. Esiteks jäi kummitama kirjutise toon, mis kuulutas ühe avalikkust erutanud teema ammendunuks. Teiseks hakkas silma kirjutaja idee seaduse absoluutsest ülimuslikkusest avalike huvide ees.

Demokraatia mõiste, mis kirjeldab muidugi pigem ideaali kui tegelikkust, on ühiskonna toimimiseks vajalik. Demokraatia kui ootushorisont seob ühiskonda ja teeb selle heaolukeskkonnana võimalikuks. Ühiskonda poliitiliselt ja majanduslikult tegelikult juhtiv oligarhia ei saa hakkama avalikkuseta, kes on juhtide suhtes enamasti kriitiline, sest see ohustaks stabiilsust ning kokkuvõttes ka oligarhia enda huve ja eksistentsi.

Laiutav kaubamaja

Viidatud artikliga on neil aabitsatõdedel kokkupuudet mitut pidi. Alustuseks veel kord Viru2 lugu: 1998. aastal korraldati Viru väljaku ümberkujundamiseks arhitektuurivõistlus. Võidutööks valiti Vilen Künnapu ja Ain Padriku pakutud lahendus. Selle töö põhjal valmis detailplaneering, mis kinnitati Tallinna linnavolikogus. Muu hulgas nähti detailplaneeringus ette koht Viru2 jaoks.

Mis sai edasi, on kõigile näha, ning see on ühtlasi koht Indrek Toome kena jutu revideerimiseks. Nimelt ei ehitatud Viru keskust välja sellisena, nagu seda nägi ette konkursitöö, vaid teisel kujul. Projekteerimise käigus, arendaja tahtel ja linnavõimu nõusolekul kerkis konkursikavast palju mahukam megastuktuur. See laiutas end etteantud ruumist välja.

Uue «rippuva kaubamajaga» varjati vaade Gonsiori tänavalt Estonia teatri poole ning tekitati pime ja ähvardav maht. See, kuidas Viru keskuse arendajad Tallinna südalinnas avalikkust eksitades on käitunud, ei saa niisiis kuidagi edasise suhtes usaldust tekitada.

Nii olengi sügavalt veendunud, et avalikul arvamusel on õigus muutuda, end demokraatlikuks pidavas ühiskonnas on see koguni hädavajalik (üles)tunnistus. Selleta kehtiks meil ehk siiani surmanuhtlus või näiteks riietusseadus, nagu see Tallinnas 17. sajandil tõepoolest kehtis: vaid kõrgema seisuse linnakodanikud tohtisid kanda sooblinahaga ääristatud kasukat ja kuldehteid.

Avaliku huvi jõud

Seda, et avalik arvamus on praegu midagi muud kui üheksakümnendate aastate lõpus, tajuvad kõik, ja see on tõsi mitte üksnes linnaruumi küsimustes. Viimasega seoses polnud kaheksa aastat tagasi erilist kogemust, sest polnud alanud veel ehitusbuumi ega agressiivset linnaruumi hõivamist, sellega kaasnev reaalsus oli kogemata.

Muide, avaliku arvamuse muutumise võimalusega on tegelikult arvestanud ka seadusandja: nimelt on igal uuel linnavolikogu koosseisul kohustus üle vaadata eelmise volikogu seadustatud detailplaneeringud. Miks seda Tallinnas tehtud pole? Kas see on haldussuutmatus või on tegematajätmise taga mõni muu põhjus?

Teine aspekt on muinsuskaitseline. Linnaruum on oma olemuselt nii füüsiline kui ka sümboolne. Viru2 füüsilise/visuaalse mahuna tuleb hiigelsuur, seda on võimatu eitada.

See tähendab nii seda, et Viru ajalooline ümbrus – ka selle esine nn trammikolmnurk koos ümbritseva hoonestusega – kaldub füüsiliselt ja visuaalselt veelgi enam Viru poole kaldu kui seni.

Arvestagem, et Rotermanni kvartali kõrguspiirang on 24 meetrit ja et tuletõrjemaja on muinsuskaitse all ning seda poolt kõrgendada pole samuti võimalik.

Viru2 kui vanalinna «küljealune» seostub aga kavandatava hoone sümboolse tähendusega: kui Tallinna linn tunnistab, et linna kultuuriliselt ja majanduslikult kõige olulisem osa on UNESCO pärandi nimekirjas seisev vanalinn, siis peaks ta seda ka oma otsustes väärtustama ning hoidma nn moodsuse märgid sellest eemal.

Kolmas aspekt on sama oluline ja seostub kõige otsesemalt avaliku ruumi kasutusega. Igal hoonel, saati siis hotellil, on oma nn hajumisruum, lähim ümbrus, mida ta toimimiseks vajab ja mida ta ühtlasi ka kontrollib. Viru2 võtab ära veel ühe tükikese kesklinna avalikust ruumist.

See võib jääda küll jalakäijale läbitavaks, kuid selles pikemalt viibimine muutub päris kindlasti tasuliseks. Kogemus Viru keskuse kõrvale, kunagiste basseinide kohale rajatud hiiglasliku välikohvikuga on seda juba tõestanud.

Muidugi küsib õigustundlik inimene sellise arutluskäigu puhul: olgu, eksisime oma otsuses, aga kes vastutab ja eksimuse kinni maksab? Teine küsimus kerkib kindlasti ka: kes esindab avalikku arvamust?

Valeotsuse vastutus

Viimase nimel sõna võttes toetun eelkõige inimeste reaktsioonidele: internetikommentaarid Viru2 küsimuses kalduvad kindlalt arendajate kahjuks, nagu ka kolmanda sektori ja spetsialistide, muu hulgas ka arhitektide liidu ja muinsuskaitsjate sõnavõtud. Valeotsuse eest aga vastutab muidugi avalikkus ise: linnavolikogu ja linnavalitsus peaksid olema valmis muutma kunagist otsust ja kompenseerima viga linna (meie) rahakoti ja paraku ka muude vajaduste arvelt.

Lõpetuseks tahaksin viidata ühele hiljuti eesti keeles ilmunud raamatule, Jussi S. Jauhiase «Linnageograafiale» (Eesti Kunstiakadeemia Arhitektuuriteaduskonna Toimetised, 2005). Selles rõhutatakse nn partnerlusplaneerimise põhimõtet, mis seob linnaruumi kujundades avalikud ja erahuvid.

Selle keerulise ülesande lahendamise rikkalikke kogemusi muus maailmas peaks põhjalikult tundma õppima ka meie riigi- ja linnavõim. Kasutades sotsiaalse ruumi ühe kaasaja põhiteoreetiku Henri Lefebvre’i väljendit – ruumi ju toodetakse. On vajalik, et seda tehtaks enamiku huvides, avaliku linnaruumi inimlike ja keskkondlike kvaliteetide edendamise, mitte kitsendamise huvides.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles