Tallinna Ülikool – akadeemiline väärikus ja sirge selg

Foto: Postimees.ee

Rein Raud ütleb oma inaugureerimistseremoonia kõnes, et ülikooli siht on kujundada uut mõistmist, ja loodab, et tema ametiajal kujuneb Tallinna Ülikoolis välja selle sõna parimas tähenduses akadeemiline keskkond.

Tahaksin rääkida akadeemilisusest. Sellel sõnal on praeguses pruugis vähemalt neli erinevat tähendust, millest kaks on enamjaolt positiivse, kaks aga justkui negatiivse alatooniga. Neist viimastest alustaksingi.

Ei ole vist olnud pärast taasiseseisvumist ühtki haridusministrit, kes mõnel tegevuse etapil poleks öelnud, et «Eesti ülikoolides antav haridus on liiga akadeemiline».

Kuigi seadusesätte mõttes tähendabki sõna «akadeemiline» just nimelt ülikoolides antavat haridust ja seega oleks selline väide sisuliselt umbes sama loogiline kui «ümmargune ruut», on ütlejad selle fraasiga silmas pidanud ilmselt elukaugust, tegelemist kõrgemate sfääride, elu mõtte ja muude igavikuliste probleemidega, kasutanud seda sõna nagu hinnangus mõne teooria või probleemi kohta, mis on nii-öelda puhtalt akadeemiline, teiste sõnadega ei oma mingit sidet tegelikkusega.

Muidugi ei söanda keegi väita, et suuri küsimusi ei tohikski küsida, kuid ikka peljatakse, et akadeemiline maailm küsib ainult neid.

Teine mõnevõrra kriitilise varjundiga tähendus on sel sõnal siis, kui kõneleme näiteks joonistusstiilidest. Lennukale ja vabale joonele vastandub akadeemiliselt kuiv, reeglitest pärsitud, iseenesest täpne, aga kunstiliselt väheütlev, käsitöine laad.

Samuti võidakse öelda mõne kirjatüki kohta, et ta stiil on akadeemiline, kui ta takerdub detailidesse, püüab väljendada mõtteid nii piinliku täpsusega, et hakkabki piinlik, ning on olemas ringkondi, kus head, ladusat stiili peetaksegi mitteakadeemiliseks, justkui oleks tõsiteaduslik väärtus võimalik vaid sellisel tekstil, mis on talumatult igav.

Muidugi ei arva keegi, et iga üksikut väidet ei peaks põhjaliku tõendusmaterjaliga argumenteerima, kuid ikka võib tekkida kartus, et elav mõte upub argumentide rägasse.

Kolmas, nüüd siis positiivne tähendus on mingis mõttes lausa eelmise vastand. See on omadus, mis eristab ülikooliharidust kui tahes kõrge tasemega kutsekoolis saadavast.

Akadeemiline haridus on selline, mis annab konkreetsetele ametioskustele lisaks kindlasti ka suurema pildi, laiema arusaamise maailmast, suutlikkuse orienteeruda kiiresti muutuvas tegelikkuses ülemuse abita. Akadeemiline haridus peaks andma inimesele võime suhteliselt kerge vaevaga omandada uusi ametioskusi, mida talle koolipingis ei õpetatud.

Kui rakendusliku hariduse puhul peaksime hindama eelkõige seda, kui sarnased on oma oskustelt ühe ja sama õppekava lõpetajad, siis akadeemilise hariduse puhul on oluline see, kui erinevad nad on – kuivõrd on igaüks neist suutnud arendada saadud teadmised ja mõtteviisid välja harmoonias just tema isiksusega, et panus, mille ta maailmale anda võib, oleks unikaalne.

Teatavas mõttes võime sellise akadeemilise haridusega inimeste vajadusprotsendi järgi hinnata ühiskonna arengut: mida vähem on vaja laiema mõistmisvõimega inimesi, seda kurvem on asjade seis, mida rohkem neist suudab leida ühiskonnas oma koha, seda suurem on tõenäosus, et iga kodanik end seal hästi tunneb. Muidugi on kõik nõus, et iseseisvat mõtlemist peaks rohkem olema, kuid ikka häirib kõrvaltvaatajaid vahel ka hirm selle suure pildi liigse laialivalguvuse ja pealiskaudsuse ees.

Ning neljas käibiv «akadeemilisuse» tähendus on see, mis seostub akadeemilise keskkonna, õhustiku, atmosfääriga. Akadeemilised on sellised olud, kus professor ei kiirusta pärast oma loengu lõppu kohe koju, kui tal on võimalik osaleda teise professori korraldatud teadusarutelul.

Akadeemiline on õhustik, kus üliõpilased on pigem pahased kui rõõmsad seminari ärajäämise pärast.

Selles õhustikus nad ei räägi õllekruusi juures filminäitlejate tähtkujumärkidest, oma kogemustest vastassooga ega sellest, kes eelmise peo lõpuks kõige rohkem oksendas, vaid näiteks Heisenbergi määramatuspõhimõtte analoogilisusest ühiskondlike nähtuste mõõtmise probleemidega, Foucault’ võimudiskursuste rakendatavusest kaasaegse Eesti elu analüüsiks või sellest, kas religioossel müstikal ja videomängupõhisel eskapismil on rohkem ühiseid või erinevaid jooni.

Ma ei ole kunagi saanud suuremat tunnustust oma tööle kui siis, kui pidin kord olema pikemalt ülikoolist ära ja kuulsin, et minu üliõpilased on vahepeal pidanud isekeskis minu seminari edasi, ilma minuta, ilma hinneteta, ilma punktideta, lihtsalt seetõttu, et sellised diskussioonid olid kujunenud nende elu oluliseks osaks.

Akadeemiline atmosfäär ongi ülikooli arengu võtmeküsimus. Osa sellest moodustavad kahtlemata ülikooli traditsioonid, ladinakeelsed laulud ja mustad talaarid, ülikooli seinad, tema raamatukogu, tema koridorides ja kabinettides leviv hõng, aga suurema ja olulisema osa moodustavad suhted inimeste vahel.

Neis annab tooni ühelt poolt kollegiaalsus ja usalduslikkus, teiselt poolt aga kriitilisus ja nõudlikkus nii enese kui ka teiste suhtes, ning nad põhinevad arusaamal, et mõlemad poolused on kõigile akadeemilises õhustikus olijaile tingimata vajalikud.

Kujutada hästi ette olukorda, kus kaks inimest, kes teoreetilistes diskussioonides on teineteise kõige vihasemad vastased, on eraelus omavahel parimad sõbrad. Olen ka ise alati otsinud nende inimeste seltsi, kellega on kõige huvitavam mitte nõus olla.

Küll aga ei suuda ma hästi ette kujutada, et selline suhtumine oleks valdav mõnes muus ühiskondliku tegevuse sfääris peale akadeemilise. Muidugi ei sea keegi kahtluse alla arutelude vajalikkust, kuid ikka kahtlustatakse vahel, kas teod neile lõpuks siiski järgnemata ei jää.

Kui tahta otsida akadeemilisusele vastandit, siis see ei ole pragmaatilisus, rakenduslikkus ega tootlikkus. See on sõjaväelisus. Ülikoolil ja sõjaväel on ühiskonnas täita kaks täiesti erinevat funktsiooni ja seetõttu on nad ka oma sisemiselt loogikalt erinevad.

Sõjaväes allub reamees seersandile, seersant allohvitserile ja nii edasi kuni ülemjuhatajani välja. On loomulik, lausa vältimatu, et käsuliin peab selles süsteemis olema selge, jäik ja käsk vastuvaidlemist mitte tunnistav.

Kui reamees hakkaks ka lugupidamise juures oma seersandi vastu arutlema käskude üle, hindama võimalike arengute tõenäosust, muutuks sõjavägi toimevõimetuks.

Kuid sama toimevõimetuks muutub ülikool, kui seal sellist arutelu ei toimu. Ehkki ka akadeemilises maailmas on olemas oma auastmed üliõpilasest emeriitprofessorini, ei ole see keskkond enam akadeemiline, kui neile antakse sõjaväeline kaal – kui üliõpilane võtab tummalt ja küsimata omaks, mida talle räägib lektor, samuti nagu lektor suhtub professori juttu nagu tõesse, mis arutamisele ei kuulu.

Ja sama käib mu meelest ka ülikooli juhtimise kohta. Üks 20. sajandi olulisemaid juhtimisteoreetikuid, Peter Drucker on kirjutanud, et kui juhtimine 19. sajandil eraldi tegevussfäärina teadvustati, oli armee ainuke organisatsioon, milles juhtimissüsteem juba toimis.

Seetõttu võeti armee kogemus ka teistes elusfäärides kasutusele. Mitte sellepärast, et see oleks parim eeskuju, vaid sellepärast, et see oli ainuke.

21. sajandil on see mudel tegelikult vananenud tootmise jaoks, sest iga juht peab oletama, et tema organisatsioonis töötavatest inimestest igaüks teab oma valdkonna kohta rohkem kui tema. Rääkimata siis ülikoolist, mis on akadeemilisest ideaalist seda kaugemal, mida kindlamalt toimib temas ülalt alla kulgev käsuliin.

Ülikooli siht on luua uut mõistmist. Kui ülikool tahab seda ülesannet hästi täita, siis peab ta suutma genereerida oma otsused nii-öelda alt üles ning alati põhinema ühistel ja ühendavatel väärtustel. Samuti ei tohiks rektor, prorektorid, dekaanid ega keegi teine, kes on seotud ülikooli juhtimise ja asjaajamisega, oma ameti tõttu akadeemilisest elust päris kõrvale jääda, sest nii võivad nad kaotada kontakti oma keskkonnaga ja jääda ilma oma sisulisest mandaadist.

Üritades eelnevat kokku võtta, tahaksin küsida, kas akadeemilisuse neljal erineval aspektil on mingit ühisosa, mida need väärtused võiksid esindada. Ma arvan, et on, eriti siis, kui me ei luba ühelgi neljast varjundist mõiste tähendusvälja keset omaenda äärmusse kallutada. Sellisel juhul võiks akadeemilisust käsitada kui silda, mis ühendab abstraktsed, kelle tahes hetkehuvidest kõrgemad ideed tegeliku elu ülesannetega.

Me peame saama küsida suuri küsimusi ilma kohustuseta neile väikese loogika kohaselt vastata. Me peame argumenteerima oma väiteid põhjalikkuse ja rangusega, mis ei tähenda kohe klaaspärlimängu mängu enese pärast, kui kõrgem siht on meeles. Me peame olema avatud ja suutma näha laiemat pilti, sest muidu ei saaks me aru kiiresti meie ümber muutuvast tegelikkusest. Ja me peame seda tegema suhtudes üksteisesse akadeemilise väärikusega, tänulikult kriitika eest.

Meie ülikool on vaevalt aastane ja ühendab endas erinevate eelkäijate traditsioonid. Ma loodan, et minu ametiajal kujuneb neist üks akadeemiline keskkond. Mulle on saanud osaks au olla esimesena valitud Tallinna Ülikooli rektoriks ja esimesena kanda rektori ametiketti.

Olen rõõmus, et selle keti autorid, noored kunstnikud, on ühendanud kaks kujundit, mis mu meelest peaksid noore Tallinna Ülikooli väärtusi iseloomustama. Need on selgroog ja värav. Ma loodan, et akadeemiline väärikus ja sirge selg oma asja ajamisel ühenduses avatuse ja valmisolekuga väljakutseteks jäävad Tallinna Ülikooli iseloomustama kogu tema tuleviku vältel. Luban omalt poolt oma tegevuses neile tugineda.