Võitleva ateismi jüngrid

Juku-Kalle Raidi arvates on sotsiaalministeeriumi alkoholitarbimise piiramise plaan – öine müügikeeld ja alkoholivabad päevad – lihtne ja arusaadav, kuid ei ravi kuidagi alkoholiprobleemi põhjuseid.

Jälgisin huviga sotsiaalministeeriumi murelikku etteastet alkoholiteemadel. Kardinad tõmmati eest ära ning prožektorivihku astus sotsiaalminister Jaak Aab, näpus joomarlusega võitlemise paber, mille ta kohe lugupeetud publikumile ka ette luges.

Esmapilgul kiiduväärt härra, ülikond seljas, lips ees – inimesed kaanivad nagu kuradid, sotsiaalminister aga tunneb tõsist muret rahva (eriti noorsoo!) tervise pärast ning üritab joodikutele jalga tee peale ette sättida.

Aabi plaan on lihtne, liigagi lihtne: keelame öise alkoholimüügi kogu riigis ning lisaks teeme kampaania korras veel jumal teab kui mitu kohustuslikku alkoholivaba päeva. Ja ongi kõik korras, lihtne nagu kaks korda kaks!

Alkovabad laupäevakud, kus kõik panevad kitlid selga, parandavad kollektiivselt kodanluse iket ja ei rüüpa tilkagi!

Ent kahjuks ei lähe esitatav vaga – ja ka mõistlik – soov, probleemi tegelikud põhjused ja arvatavasti ka aktsiooni tulemused absoluutselt omavahel kokku.

Räägiks kõigepealt sotsiaalministeeriumi stiilist. Nagu viimastel aegadel kombeks, kipub ka Aabi juhatatud asutus kutsuma inimesi barrikaadidele võitluseks sisevaenlase vastu. Sisevaenlase otsimine on moes. Lang leidis kommentaatorid, keda kinni panna, Aab alkoholi, mis ööseks lattu sulgeda, et too riigialamate organismides pahandust ei teeks, justkui tikuks kaval viin ise inimese suust sisse.

Ja ometi teab iga selgelt mõtlev inimene, et võitlus tagajärgedega on nagu elu Glupovo linnas – parimal juhul kurb või halenaljakas, ent oodatud tulemust igal juhul ei anna. Kampaaniast kui sellisest pole üldse mõtet rääkida. Ja ei hakkagi meelde tuletama kuivseadust Soomes või Ameerikas, mis lõppes ühiskonnale tõsiselt ohtliku kuritegevuse ning salakaubandusega (eks vedisid paljud hilisemad esimese vabariigi aegsed rikkurid oma põhilised kroonid kodumaale Soomes müüdud salapiirituse abil).

Kampaaniaid on üle elanud ka Eesti, mõned neist hästi küünilised. Näiteks president Pätsi kodukaunistamise kampaania, mis võttis eriti pühalikud vormid just 1939. aastal, juhtimaks kõrvale tähelepanu sissemarssivatelt Vene sõjaväelastelt, või siis Hruštšovi maisikasvatuskampaania, mille käigus olid kohalikud kolhoosiesimehed sunnitud hakkama tegelema topeltpaberitega – keskusele suurt maisisaagikust näitavad ja tegelikud dokumendid –, aga ka Gorba-aegne kella-kahe-kampaania, millel polnud sugugi väike osa lõpliku kaose tekitamisel Nõukogude Liidus.

Kampaaniaid ühendab alati sama semantika: minna suure hurraaga mitte probleemi, vaid probleemi fassaadi kallale, markeerida hiiglaslikke jõupingutusi ning anda «kollektiivile» aru, palju olulist on juba tehtud ja kui kangelaslikud kampaaniatäiturid on.

Sotsiaalministeerium ongi viimase moeröögatuse kohaselt asunud oma kampaaniat arendama; tundub, et mängus on paari nutika PR-tegelase käsi, kes soovitavad tegude asemel lõualaiutamist, sest kõva kisa jätab pikapeale hea töö mulje.

Kuidas on asjad tegelikult? Me teame, et näiteks öine napsimüügikeeld Tallinnas pole joomist sugugi vähendanud. Ja juuakse tõesti palju. Nii väikese rahva jaoks lausa õudselt palju. Eestoodut arvestades oleks lapsik ja loll arvata, et olukorda parandab üleriigiline napsikeeld – ehk siis riiklik kampaania. Vähendame joomist järgmisel viisaastakul 2,1-kordselt! Nonsenss.

Ma kardan, et padujoomise põhjused on kusagil hoopis mujal, mitte napsimüügi ajatabelis. Mulle tundub, et riik on jätnud kahe silma vahele paar olulist asja, eriti need, mis puudutavad joovat noorsugu: alternatiivide loomise. Seltsielu. Trendide tekitamise.

See, et napsitamine on noorte seas in, ei tähenda tingimata, et neid muu ei huvitaks. Pigem tähendab seda, et vaba ajaga ei saada või ei osata midagi peale hakata. Rootsis on olemas näiteks tasuta pilliõppimisvõimalus, kõigile soovijatele. Ühes sellega kontserdid, töötoad jne. Ükskõik mis see ka poleks, ent noortel on teatud kogunemist vaja.

Aga Tallinn pole selles suhtes küll lillegi liigutanud, praeguse linnavalitsuse koosseisu, mentaliteedi ja igasuguste Viru poegade ehitamise taustal on kultuurialternatiivide tekitamine kui raha välja viiv teguviis absoluutselt välistatud.

Noortega tegelemine on sada korda raskem, kallim ja ajutegevust nõudvam kui üks lauaga lööv üleriigiline kampaania. Pealegi – mida need noored üldse tahavad? (Stamplauseks on siin hale ja valelik «neid ei koti miski»). Kuhu nad on nõus tulema? Millega nad tegeleda sooviksid? Mis oleksid alternatiivmootorid? Kuidas neid rakendada?

Ma söön oma mütsi ära, kui keegi selliste küsimustega riiklikul ja linnatasandil põhjalikult tööd teinud on. Muidugi pole. Sest siis panustataks kultuuri ja sporti, mitte järjekordsete barrikaadide püstitamisse. Pagan, tõstke näituseks alkoholiaktsiisi ja suunake sealt tekkiv vaba raha kolmandatesse võimalustesse, mitte ärge laksutage oma nõtru lõugu.

Keeluga tänapäeval asju paika ei pane, mõelda on vaja. Analüüsi on vaja. Teotahet on vaja. Vaja on programmi, mis töötaks, mitte plakatit.

Muidu jääb nii nagu ühes kurvas katkendis hommikutelevisioonist, kus reporter päris ilmselgelt alla 18-aastastelt noortelt, kuidas nood alkokeeldu suhtuvad. «Meil suva,» vastasid kaks tütarlast, «mis tähtsust sel on. Me ostame enne kella 11 lihtsalt rohkem.»

Ja nii see on. Mingis mõttes tähendab see sundjoomist, vabandust väga, kui inimene ostab näiteks ühe viina asemel kuus viina – igaks juhuks, äkki lõppeb öösel otsa –, siis ei saa situatsiooni teisiti nimetada. Muidu äkki ei viitsikski kell kaks järele minna? Pluss paljuräägitud salaalkoholi pealetulek.

Peale selle – et takistada napsimüüki noortele, tuleks alustada teisest otsast. Näiteks turvakaameratest müügikohtades, mille linti saaks üle vaadata ning võtta vastutusele müüjad, kes ei suvatse ostjatelt dokumenti küsida.

Sotsiaalministeerium käitub nagu kamp võitlevaid ateiste, kes karjuvad kirikuuksel, et jumalat pole olemas. Ei tahaks küll nii kaugele minna, et alkoholi suisa kellegi jumalaks peaks (ehkki, pagan teab, noorte seas võidab asi tõesti üha enam populaarsust), ent paralleeli tohib tõmmata küll.

Inimesed sotsiaalministeeriumist, lõpetage töö markeerimine ja tegevuse teesklemine ja munege välja tee, mis suudaks tuvastada nutuse olukorra põhjused – et siis põhjustega võidelda. Muidu on olukord nagu Aleksander Suumanni minimalistlikus luuletuses «Naguelu», mis võiks vabalt olla pühendatud sotsminile: «Nagu käiks tööl, nagu saaks palka.»