Indrek Allmann kirjutab, et hirm «Viru poja» ehitamise ees on mõistetav, sest tänast «objektipõhiselt» kujundatud linnapilti vaadates võib õigustatult karta, et olukord läheb aina hullemaks.

Kui nüüd järele mõelda, siis oli see alles kümme aastat tagasi, kui me tundsime rõõmu igast uuest ja värvilisest hoonest linnaruumis. Oli ju eelnenud aastatel jagunud ohtralt tööd uue majandusmudeli ülesehitamisel ning võimalust kellu ja mördiga tegeleda oli vähestel. Sellest ajast on aga palju vett merre voolanud.

Uus aeg on toonud palju uusi hooneid meie linnapilti. Rõõmustavalt palju on sinna ja tänna kerkinud suurepärase arhitektuuriga ehitisi, mis on tunnustust leidnud nii eestimaalaste hulgas kui ka toonud erinevaid auhindu välismaistelt võistlustelt.

On maju, mis on valitud viimasel kümnel aastal maailmas ehitatud tuhande parima hoone hulka. See on saavutus, mille üle meie rahvas võib olla sama uhke kui meie sportlaste eduka esinemise üle maailmaareenil.

Miks siis ikkagi tundub vahel, et linnas liikudes on jäänud hingel kitsaks ja süda igatseks midagi enamat? Võib öelda, et koos kiire arenguga meie ümber on muutunud ka meie suhtumine ümbritsevasse. Oleme näinud, et kõik uus ei pruugi olla ilmtingimata hea ning üks hea asi ei tekita veel terviklikku keskkonda, kus oleks mõnus viibida.

Objektipõhine linnapilt

Lihtsustatult võiks öelda, et me oleme oma linnu ehitanud objektipõhiselt. Teisisõnu, ehitatud on hooneid, mis, täites omaniku huve, vähemal või rohkemal määral üritavad arvestada ka ühiskonna omadega. Arhitektid on üritanud anda oma parimat, et majad kuidagi esteetilised välja näeks, linnaametnikud on üritanud jälgida, et ümbritsejate huvid otse kahjustatud ei saaks jne.

Kõike seda on kannustanud omaniku õigustatud ja pragmaatiline väide – kui etteantud äriplaan ots otsaga kokku ei tule, jääb see paik veel aastateks räämastunult seisma ja silma riivama. Medali teine pool on aga see, et paratamatult viib selline areng tupikusse. Millal see juhtub, on vaid aja küsimus.

Rõõm on siiski tõdeda, et suhtumine erinevail tasandeil hakkab muutuma. Järjest enam küsitakse – mida ma saaksin anda ühiskonnale nii, et see täidaks ka minu ärilised eesmärgid. Sellist lähenemist võiks tinglikult nimetada arendamiseks keskkonnapõhiselt.

Sellises lähenemises saadakse aru, et linn on elav organism. Kui sa muudad midagi siin, siis tagajärjed võivad ilmneda hoopis mujal. Piltlikult öeldes – jalaga vastu kivi komistades saab kukkumisest haiget hoopis pea.

Seetõttu püütakse planeerimisele läheneda terviklikult: lisades kuhugi midagi juurde, jäetakse teisest kohast ära. Selliste arenduste esimesed nähtavad viljad oleksid esimesed terviklikult läbimõeldud uusasumid, millele esitatakse kindlad planeerimis- ja arhitektuurinõuded, ühiskondliku ruumi ja eri funktsioonide loogiline sidusus. Linnasüdametesse on sellist lähenemist veel paraku vähe jõudnud. Ju takistab seda eht eestlaslik probleem naabriga ühte jalga astuda.

Uus olgu parem

Kuidas seostub see kõik niinimetatud Viru pojaga? Viru kvartali planeering algas eeskujulikult. Korraldati arhitektuurivõistlus nimekate osavõtjatega. Kuulutati välja võidutöö ja koostati selle põhjal üldistav detailplaneering.

Edasine areng muutus paraku ajastule omaselt objektipõhiseks. Võttes olukorrast kõik ja ka pisut enamgi, asuti ehitama. Jõudes platsi teise serva, põrkuti aga probleemiga, et ühiskond ei võtnud ülepaisutatud mahtu omaks ja alustas protesti. Ehk siis tänapäevale kohaselt hakati ootama arendajailt keskkonnapõhist lähenemist. See, et alal on tegelikult mitu omanikku ja et ühe omaniku ülevoolavus on süüdi teise omaniku probleemides, ühiskonda mõistetavatel põhjustel ei huvita. Linnaruum tekib ikka tervikust, mitte kruntide kaupa.

Mõistetav hirm

Ühiskonnal on veel üks põhjendatud ootus – iga uus olukord peab olema parem kui eelmine. Ilmselt on inimestel veel liiga selgelt meeles elegantselt lahendatud üleminek pargilt hotellile, mis oli täidetud purskkaevudega ja mida kroonis Edgar Viiese skulptuur «Mereneitsi».

Ei ole imestada, et tänast pilti vaadates tekib inimestel hirm, et järgmine samm võib veel kohutavam olla.

Tegelikult ei ole see probleem kaugeltki mitte unikaalne. Aastaid tagasi tehtud otsuste ümbermängimine tänapäeva nõuete järgi käib ju mujalgi ja seda mitte ainult arhitektuuri ja planeerimise rindel. Oma jõulise lõpetuse on leidnud Harju tänava probleemistik. Lahendust otsitakse raudteel. Näiteid võib leida mujaltki.

Eesti Arhitektide Liit on ühiskondlik organisatsioon, mis koondab endas umbes 400 eesti arhitekti. See kogum on piisavalt kompetentne organisatsioon juhtimaks tähelepanu keskkonnas esile kerkivatele suundumustele ja probleemidele.

Alati ei ole perfektselt töötavate lahenduste pakkumine meie kätes – see eeldab laiemat ühiskondlikku koalitsiooni. Sellest hoolimata ei ole meil õigust jaanalinnu kombel pead liiva alla peita ja jätta kirjeldamata seda, mida näeme, meeldib see end puudutatuna tundvale poolele või mitte.