Rein Taagepera tunneb muret eestlaste aeglase hääbumise pärast me ei märka, et kaome tarbimisühiskonnas jäljetult.
Eestlaskonna keetmine
12. aprill 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui konn kuuma vette visata, hüppab ta välja. Kui aga leigesse vette panna ja vähehaaval kuumutada, ei märkavat ta midagi, kuni ongi keedetud. Mine tea. Pole proovinud. Aga eestlaskonnaga võib see nii olla küll. Viska ta järsku tondiöömajja ja saada Siberisse märkab, siputab vastu, saab lapsi ja elab üle.
Aga kuumuta vaikselt vaba tarbimise tulel ja ta kaotab märkamatult sigivõime ning hääbub valutult.
Eestlaskonnal on praegu poole vähem kulleseid, ma mõtlen lapsi, kui 20 aasta eest. Mis tähendab, et 20 aasta pärast on poole vähem noori lapsevanemaid kui praegu. Lapsi tuleb siis praegusest poole vähem, kui sündimus samaks jääb, ehk veerand sellest, mis miljonilise rahva püsimiseks vaja.
Tühjust ei jää
Eestlaskonnake keeb kokku üha väiksemaks klimbiks. Ma liialdan. Taastootmiseks on vaja 22 000 sündi aastas ja meil on 16 000, mis on ikkagi kaks kolmandikku, mitte pool. Nii et me ei kee klimbiks 20 aastaga, vaid hoopis 30ga. No mis siis viga. Keskmine lugeja on selleks ajaks juba vanadekodus.
Tulevastel presidentidel peaks kergem olema üksmeelt saavutada, kui inimesi on vähem. Tegelikult pole.
Ei tühjaks jäeta ükski maa.
Töökohti täitma tuleb inglise keelt tönkavaid tõmmusid noori sealt, kus demograafiline pada üle keeb. Maksavad kinni vanadekodusse siirduva eestlaskonna ülalpidamise, aga pika peale hakkavad veidrakeelsete pärismaalaste pensionisambaid lühemaks saagima. Katsugu siis president saajate ja saagijate huve ühitada!
Teet Kallas imestab (PM 03.04.), et kuidas see ikka võimalik on, et «elasime üle nõukogudeliku poolsajandi, miks me siis omaenese riigis peaksime välja surema?»
Mina imestan kaasa, et kui toona sai miljonirahva tarbeks lapsi kasvatatud, miks siis omaenese riigis enam ei saa?
Aga et kõva kolmandik lastest on puudu jäänud, see on karm tõsiasi. Ega meist keegi ju enam usu, et kurg täiskasvanuid juurde toob.
Teet Kallas usub eestlaste pikka põlve. Mina usun ka, et see on võimalik, muidu poleks ju mõtet seda artiklit kirjutada. Võiksin vaikselt surnuaia poole kõndida. Vaikselt, et Teet paanikasse ei satuks.
Usuga aga on nii, nagu vanasti enne lahingut sõdureile öeldi: usalda end jumala hoolde, aga hoia ka püssirohi kuiv.
Usun eestlaskonna elujõudu, aga teen ka arvutusi. Terav sälk me elupuu juurele on juba löödud. Kui sündimus järgmisel 10 aastal ei poolteistkordistu, pole eestlaskonnal enam võimet katlast välja hüpata.
Arv langeb püsivalt alla miljoni, ja nii väikest omakeelse kõrgkultuuriga rahvast maailmas pole. Ju see on allpool kriitilist massi. Et sündimus poolteistkordistuks, seda on ainult natuke kergem uskuda kui jõuluvana.
Tarbimismeelsuse mured
Veel raskem on aga uskuda, et laste arvu langedes täiskasvanute arv püsib. Nii massilist sisserändajate eestistamise võimet meil pole.
On viimne aeg välja hüpata tarbimismeelsuse katlast, mis laste jaoks kohta ei jäta.
Kui sisserändajad võimu võtavad, on tulevik sünge ka tarbimise suhtes. See pole kutse eneseohverdamisele, vaid täielikumale eneseteostamisele.
Alles vanaisana olen saavutanud sellise professionaalsuse taseme, et suudan märga mähet vahetada ka lapse püsti seistes, aga nali on pidevalt vaeva üles kaalunud.
Seepärast on mul kahju sellest vanaisa eas mehest, kes mulle Lossi tänaval uhkusega teatas, et praegustes oludes ta küll lapsi üles kasvatama ei hakkaks.
Ei küsinud, mida ta nõuka ajal tegi.