Mitte ainult Leedus, vaid ka meie põhjanaabrite energiamajanduses on tuumajaamad olulisel kohal. Fotol Loviisa tuumajaam Soomes.

FOTO: Fortum

Peep Mardiste kirjutab, et osalemine Ignalina tuumajaama ehitusel võtab Eestilt võimaluse kasutada peamiste energiaallikatena keskkonnale kahjutuid ja taastuvaid loodusvarasid.

Inimkond on oma heaolu üles ehitanud planeedi taastumatute loodusressursside arutule raiskamisele. Elame ja arendame majandust juba ammu üle planeedi taluvusvõime ehk elame võlgu, tulevaste põlvede valikuvabaduste nullimise hinnaga. Vältimatuna tunduva öko- ja sotsiaalkatastroofi ärahoidmiseks on üks lahendus: majandus ümber struktureerida taastuvate energiaallikate kasutamisele.

Eestis arutluse all olev energialahendus tuumajaama näol siia pilti ei sobi. Argument, nagu oleks tuumaenergia keskkonnasõbralik, sest aitaks lahendada kliimamuutuste probleemi, on demagoogia.

Kaks valikut

Eesti energiapoliitikal on pika aja jooksul kaks valikut: jätkuvalt keskkonnavaenulik või jätkusuutlik. Esimese näiteks on põlevkivi jätkuv ülimuslikkus energeetika arengukavades, aga ka unistus tuumaenergiast – ükskõik kas Leedus, Soomes või Eestis.

Kahjuks on Eesti majandus ja areng jätkuvalt (põlev)kivistunud, ajast ja arust mõtlemise ohver ja sisulist diskussiooni alternatiivide võimalikkuse teemal ei soovita. Jätkusuutlike, taastuvenergia baasil töötavate lahenduste buumi ei saa tulla seni, kuni Eestis võimutseb põlevkivi- ja tuumaenergia lobby.

Biomassi ja tuulega oleks ilmselt võimalik katta suur osa Eesti energiavajadusest, kui seadusandja vaid sellise strateegilise eesmärgi võtaks. Kui taastuvenergiat põlevkivi turuosa vähendajana näha ei taheta ja alternatiive kiiresti ja tõsiselt kaaluma ei hakata, avastame end paarikümne aasta pärast Euroopa energiaruumis väljasureva saurusena.

Eesti energiapoliitikas tuleb suund võtta energiatootmise hajutamisele. Suurte ülekandekadude ja üha suurenevate julgeolekuriskide tõttu on ühtmoodi halb, kui elektriga varustamine sõltub põlevkivijaamadest Kirde-Eestis või tuumajaamadest Leedus või Soomes.

Energiatootmine tuleb maksimaalselt üle Eesti hajutada; mitmed maailmas arendatavad tulevikutehnoloogiad on keskendunud võimalusele toota majapidamises vajalik energiahulk kohapeal väikeses jõujaamas. Kuni nimetatud tehnoloogiate taskukohase hinna ja massilise levikuni oleks mõistlik vältida selliseid investeeringuid, mis kontsentreeriks energiatootmise aastakümneteks ühte kohta.

Tõenäosus, et tänapäevases tuumajaamas juhtub Tšernobõli 1986. aasta katastroofi mastaabis õnnetus, on ilmselt väiksem kui Tšernobõli-tüüpi jaamas, kuid kindlasti pole see null. Energiatootmisest üle jäävate äärmiselt radioaktiivsete jäätmete käitlemiseks ja ohutuks ladustamiseks pole 50 aasta jooksul head lahendust leitud.

Nii lebavadki veel aastasadu või tuhandeid ohtlikult kiirgavad tuumajäätmed kümnetes maailma riikides ajutistes ladestuspaikades, lootuses et inimkond kunagi nende ohutustamiseks meetodi leiab. Erinevalt tuulepargist või hajutatud väikestest elektrijaamadest on nii tuumajaam kui ka radioaktiivsete tuumajäätmete hoidla terroristidele ahvatlevaks sihtmärgiks.

Tuumaenergia ei ole lahendus fossiilkütuste (sh põlevkivi) põletamisest tingitud kliimamuutuste leevendamiseks. Kuigi tuumajaam oma tööprotsessis tõesti kliimamuutusi põhjustavaid kasvuhoonegaase ei tekita, kulub suures koguses fossiilseid kütuseid tuumajaama kogu elutsükli jooksul – uraanimaagi kaevandamisel ja rikastamisel, tuumajaama ehitamisel, radioaktiivsete jäätmete transpordil ja ladustamisel.

On arvutatud, et sama tootmisvõimsusega tuulepargi elutsüklis kulub kliimat soojendavaid fossiilkütuseid kaks korda vähem kui tuumajaama puhul.

Tuumaenergia on kliima päästmise lahendusena välistanud näiteks ka kliimamuutuste konventsiooni ja Kyoto protokolliga liitunud riigid oma läbirääkimistel. Jutt tuumaenergiast kui Kyoto leppe päästjast ehk keskkonnasõbralikust lahendusest on demagoogia.

Lisaks teravatele keskkonnaprobleemidele on tuumajaama rajamise finantsrisk äärmiselt suur. Kiiresti muutuvas maailmas on tuumajaam riskantselt paindumatu lahendus.

Uusi energeetilisi lahendusi otsitakse kõikjal maailmas väga aktiivselt ning uute tehnoloogiate hinnad järjest langevad. Tuumajaama tehtud hiigelinvesteeringut on lootus tagasi teenida vaid siis, kui see kogu oma ettenähtud eluea ehk aastakümned töötanud on.

Raske sulgeda

Kui rajada täna uus tuumajaam ja homme muutub energiaturul näiteks uute leitud alternatiivide tulemusel oluliselt turusituatsioon, siis kahjumisse jäänud tuumajaama ei saa «välja lülitada» – selle rajamine on olnud nii kulukas, et mingigi raha tagasiteenimiseks peab see töötama oma eluea lõpuni.

Ka siis, kui see on majanduslikus mõttes nonsenss. Tuumajaama ehitamine on väga kallis, kuid sellega investeeringud ei piirdu – jaama sulgemise ja jäätmete ladustamise kulud moodustavad üldjoontes poole kogu tuumajaama projekti hinnast.

Kõigi praegu Euroopa Liidus töötavate tuumajaamade sulgemise kulusid kokku hinnatakse 500 miljardile eurole. Kõik tuumaenergiat arendavad valitsused doteerivad varjatult tuumatööstust suurte summadega, Euroopa Liidus on ainuüksi tuumateaduse rahastamiseks viimase 30 aastaga läinud kokku ligikaudu 55 miljardit eurot.

Kui keskkonnasõbralikele taastuvatele energiaallikatele üleminekuks ja uute tehnoloogiate arendamiseks saab soovi korral kasutada näiteks Euroopa Liidu toetusskeemide abi, siis tuumajaama rajamiseks kindlasti mitte. Siin tuleb Eestil hakkama saada oma rahakotiga ja väljaminekud tulevad hiiglaslikud.

Ajalugu on näidanud, et kogu maailmas toimub riigipoolne tuumaenergeetika varjatud doteerimine, samasugune surve riigieelarvele saaks Baltimaade ühise tuumajaama puhul ka Eesti reaalsuseks.

Investeering tuumajaama oleks sedavõrd suur, et selle kõrvalt kaoks vahendid keskkonnasõbralike taastuvenergeetika lahenduste jõuliseks arendamiseks ja rakendamiseks. Tuumaenergia valik oleks Eesti arengu ja tuleviku vastutustundetu suunamine ebasäästlikkuse umbteele.