Jarmo Virmavirta: taas Ultima Thules

, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jarmo Virmavirta.
Jarmo Virmavirta. Foto: .

Reisisin esimest korda Saaremaale 20 aastat tagasi. Kuueinimeseline paatkond saabus Nasva sadamasse 1989. aasta 26. juuli õhtul.

Rauma elanikule Martti Saarelale kuuluv Lyoner III oli üle 50 aasta esimene Saaremaale jõudnud välismaine erapaat. Leo Filippov, üks rajooni osakonnajuhatajatest, ulatas paatkonnale mälestusmedali, millele oli kirjutatud: «Esimesele Soome kaatrile Saaremaal».



Kõik algas vestlustest ajalehe Edasi juhtkonnaga Tartus, aga mingit erilist ratsionaalset põhjust reisil polnud. Saaremaa tundus ahvatlev, kuidagi muinasjutuline. Mõju võis olla Lennart Mere raamatul «Hõbevalge», mis oli Soomes ilmunud 1983. aastal. Meri tegi raamatus Saaremaast Ultima Thule, tuntud maailma piiri ning Kaali meteoriidikraatrist põhjala ühisomandi. Seal kirjutab ta muuseas, et mälu valitseb aega. Olen lugenud seda nüüd uuesti. See uskumatult suurepärane raamat kinnitab, kui sügavalt oli Meri pühendunud Eesti ja Soome vendlusele.



Rajoonijuht Ants Tammleht leppis piirivalvuritega kokku, et meie paat pääseb Saaremaa vetesse, kuigi saar oli sõjaväe piirkond. Edasi poolelt korraldas asju majandustoimetaja Aimar Jugaste. Kolmas inimene, kelle abi oli märkimisväärne, oli NSV Liidu Turu peakonsul Leonid Ignatov. Tema kirjutas välja viisad ja soovitused, kuigi Moskvast ei julgenud keegi vastata, mis tingimustel Saaremaale pääseb. Meilt nõuti julgust ja ka häid sidemeid. Ses asjas pole maailm muutunud.



See merereis viis meid ajaloo teatrisaali esimesse ritta. Seepärast on ka põhjendatud, et reisi 20. aastapäeval, tänavu 21. juulil, korraldati Kuressaares Läänemere ajaloopäev. Korraldajad olid Turu ülikooli keskus ja Kuressaare linn. Keskus ongi üks 20 aastat tagasi tehtud reisi kaudne tulem.



1989. aastal oli Kuressaares üks hotell, väikene Lossi. Tänaseks on Kuressaares neli suurt kümblushotelli ja hulk hotelle, kaks jahisadamat, golfiväljak, mitmeid restorane ja kauplustest saab osta tuntud kaubamärkide rõivaid.   



Kümblushotellide kliendid tulevad peaasjalikult Soomest. Ka ooperipäevade publikust on 80 protsenti soomlased. Soome ooperilauljate paremik esineb Saaremaa ooperipäevadel peaaegu tasuta. Matti Salminen, Jorma Hynninen, Jaakko Ryhänen ja teised tahavad olla Saaremaal kohal. On põhjust küsida, miks? Mujal maailmas, ka mitte Soomes, ei laula nad samadel tingimustel mitte ühte nooti.



Seletus on sama, nagu meil 20 aastat tagasi. Saaremaa muinasjutulisus ja vennasrahva tunne on ehitanud silda Soomest Eestisse sadu aastaid, teadlikumalt 19. sajandi lõpust alates. See pole poliitika, vaid kultuuri süda, tunnete asi. Seepärast kasvab ka üldiselt inimeste liikumine meie maade vahel, kuigi mõlema riigi poliitika vaatab Brüsseli poole ja noored õpivad esimese võõrkeelena inglise keelt.



Kümblushotellide äri teeb Eestist paljudele Põhjala asukatele Läänemere päikeseranniku. Aga siingi on omad tingimused. Teenuse ostjad hakkavad varsti nõudma kvaliteeti, aga see ei kasva iseenesest. Teenust pakutakse peaasjalikult soomlastele, aga tehakse seda inglise keeles. Järelikult pole asi läbi mõeldud. Teenust müüakse ju neile, kes teenust siin ja praegu kasutavad, mitte nende tingimustel, keda loodetakse tulevat homme. 



Andsin meie 20 aasta tagusele reisile seda Läänemere ajaloopäeval tutvustades nimeks «Projekt Ultima Thule». Seda see oligi. Purjetamine Läänemere äärealale, mida teadsime olemas olevat, ent palju sellest ei teadnud. Reisi tuum oli selles, et leidsime Läänemerest idaranna (Itämerestä itärannan). Varem olime seilanud põhja-lõuna suunal ning vahel läände, Rootsi. Läänemeri hakkas siis tõepoolest ühendama neid, keda ta oli selle ajani lahutanud.



Läänemeri on jätkuvalt nii Soomele kui ka Eestile üks kallimaid varasid, mida tuleb kaitsta. On täiesti mõistetamatu, et näiteks kruiisilaevad, mis suviti toovad rikkust Tallinna, saavad oma solgivee lasta Läänemerre. Väikelaevadelt nõutakse midagi muud.



Läänemerel on ka poliitiline ja kaitsepoliitiline pool. Siin on võtmetegijaks Venemaa vajadus kasutada Läänemerd oma majanduse väinana. Ajalugu õpetab, et Läänemere piirkonna tasakaal ja turvalisus kasvavad, kui Venemaa saab Läänemerd kasutada. Ja vastupidi: kui Venemaa surutakse Läänemerelt eemale, siis pinged piirkonnas kasvavad.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles