Arstiabi pole patsiendisõbralik ega haigele kättesaadav
Marika Tuus: haige üksi oma haigusega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tean, kui palju on olemas aatelisi ja häid arste, kellelt olen minagi ja minu lähedased kiiresti abi saanud. Kuid samas võin kinnitada, et mida nädal edasi, seda rohkem tuleb mulle signaale arstiabi kvaliteedi ja kättesaadavuse jätkuvast langusest. Haige on oma hädaga päris üksi jäetud. Kahjuks ka minu enda kogemus kinnitab seda.
Mäletan minagi veel helgeid aegu, kui arst ise otsis sind üles, kui leidis, et proovid halvemaks läinud või haige polnud ammu enam vastuvõtule ilmunud. Jah, ka pikki järjekordi polikliinikutes paremate tohtrite uste taga mäletan ma.
Arst-ametnike uus põlvkond
Ent nüüd, kui pärast mitmekuist ootamist ükskord arsti juurde jõuad, siis tervitavad sind inimtühjad koridorid ja, kahjuks, tihti ka tujutud tohtrid. Arstid rabavad küll kõvasti – haiglas, polikliinikus ja valvetes, kes veel oma erapraksises, kes juhib mingit üksust, käib täienduskursustel. Kuid kogu süsteem kaugeneb üha patsiendist. Teenusele ja kasumlikkusele orienteeritud Eesti haigekassakeskne meditsiin on sünnitanud uue arsti. Meil on sündinud arst-ametnike põlvkond, kelle jaoks patsiendist on tehtud vaid ostu-müügi objekt.
Muidugi on see ka vaese riigi valik, sest aastaid on arstiabi meil olnud alarahastatud. Meie tervishoiukulude vahe Rootsiga võrreldes on ligi seitsmekordne. Kui paljud Euroopa riigid kulutavad tervishoiule umbes üheksa protsenti oma sisemajanduse kogutoodangust, siis meie näitaja on vaid 5,1 protsendipunkti.
Raha arstiabi tagamiseks on just nii palju, kui sotsiaalmaksust laekub, riik sinna lisa ei pane, ja rasketel aegadel, nagu praegu, võtab veel sedagi vähest raha intressituluna tervishoiult ära ega lase ka haigekassa reserve kasutusele võtta. Ikka selleks, et näidata riigi olukorda paremana, kui see tegelikult on ja kiidelda reservidega. Nii oleme teenuse mahult langenud paari-kolme aasta tagusele tasemele. Ametlikult pikendati ravijärjekordi küll vaid paari nädala võrra, kuid tegelikult on ooteajad eriarstile kuudepikkused.
Meditsiiniteenuse rahastamiselt oleme Euroopas viimased. Kuid mure asemel kuuleme sotsiaalministeeriumi kõrgeid ametnikke uhkustavat, et arstiabi kuluefektiivsuselt oleme lausa esikohal. Aga just see tähendabki, et arstiabi pole patsiendisõbralik ega haigele kättesaadav. Sageli ka ebakvaliteetne.
Järjest enam tuleb patsiendil otsida abi tasulisest vastuvõtust, mis süvendab aga ebavõrdsust ja kihistumist. Aga ka solvumist ja alaväärsustunnet vaesemate abivajajate hulgas. Meditsiiniteenus on kergemini kättesaadav rikkamale seltskonnale, kelle tervis tänu jõukamale eluviisile niigi juba parem on.
Materiaalselt vähem kindlustatute seas kasvab nende hulk, kellest arstiabi ikka kaugemale jääb, sest riik laseb aasta-aastalt ikka enam patsiendil endal abi saamisele juurde maksta. Kardan, et kui nii edasi läheb, jõuame kahe klassi arstiabini. Seda eriti siis, kui käivitub ka erakindlustus, kus jõukamad patsiendid kahtlemata eelisseisundit naudivad.
Solidaarsusest vaid mälestus
Alles hiljuti otsustasid valitsus ja haigekassa jätta kolm esimest haiguspäeva kompenseerimata, nn inimeste omavastutuse peale ja vähendasid hüvitiste suurust 70% palgast. Samuti kaotati jaanuarist 300-kroonine hambahüvitis, mis on kahjuks pretsedent, sest pea kõik Euroopa riigid kompenseerivad hambaravi vähemal või suuremal määral – Taanis kuni 60% maksumusest, Itaalias on hambaravi hoopis tasuta, Kreekas hüvitatakse nagu muu arstiabi, Sloveenia katab kuni 90% kuludest, Poolas on põhiravi tasuta jne. Enamik Euroopa riike on säilitanud kõrge solidaarsuse taseme. Hambaraviteenus on peamiselt riiklikult või kohustusliku sotsiaalkindlustuse kaudu reguleeritud.
Meil aga kaotati see vähenegi ja haigekassa 8. mai istungil oli arutlusel isegi plaan võtta hambaravi hüvitis ära ka vanadus- ja töövõimetuspensionäridelt. Mis veel hullem, räägiti ka pensionäride 4000-kroonise hambaproteeside hüvitise võimalikust kaotamisest.
Valitsuskoalitsiooni otsus tõstis jaanuarist ka ravimite ja tehniliste abivahendite käibemaksu. Tasub meenutada, et praegu jääb kasutamata kuni 50% arsti välja kirjutatud retsepte, sest neid ei jõuta välja osta. Riik aga taandab ennast probleemi olemusest järjest kaugemale. Juba enne käibemaksu tõusu oli patsiendi omaosalus ravimitele 46%, Euroopas on see enamasti 7–8 protsenti, Prantsusmaal isegi vaid neli protsenti.
Maailma Terviseorganisatsioonis kehtib solidaarsusprintsiip, et kui patsiendi omaosalus raviteenuses ületab 25 protsenti, siis loetakse tervishoiuteenus inimesele juba mitte kätte saadavaks. Eestis oli omaosalus kevadel 26 protsenti, praegu ilmselt enamgi. Seega oleme äärmiselt raskes seisus.
Eestlane sureb juba niigi 20 aastat varem kui heaoluriigi elanik. Eesti mees elab haigusteta keskmiselt 49,4 ja naine 53,7 aastat. Küsigem, mis meist edasi saab? Riigikogu saalis on võimatu lahendusi leida, sest opositsiooni saadikute seisukohti ei kuulata ja nende ettepanekuid ei arvestata.
Sotsiaalministeeriumist ei tule lootustandvaid otsuseid juba ammu. Tavainimene, kes endale eraarsti abi osta ei jaksa või siis ei soovi, sest maksud tal ju riigile kõik tasutud, kuid teenus saamata, jääbki seda teenust ootama. Halastusest või solidaarsusest ei maksa Eestis enam ammu rääkida.