Seda väljendit mu lapsepõlve Tartus polnud kuulda. Taas kodumaale asudes kõlas see mulle keele lagastamisena – kuni asusin seda tunnet põhjendama ja põrkusin üllatusega.
Rein Taagepera: ärme tee
11. august 2009, 13:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuna päevakorras on keele riiklik normimine (vastandina ühiskondlikule enesenormimisele), siis on see väike näide sellest, kui keeruline asi on keel ja kui kergesti võib seda normida ekslikus suunas.
Tänaval kohtab vormi «ärme tee» valdavalt, Postimehes aga ainult «Linnaloomas» – ja kauaks sealgi, kui rangem riiklik norm peaks käiku minema. Tõsimeelne riiklik keelekorrektor (aga sõnademängu tajuga korrektorit olen kohanud harva) vaevalt ju «Linnalooma» selliseks kunstiks peaks, millele erandeid teha.
Lapsena omandasin vormi «ärme teeme». Koolis kuulsin, et peab hoopis olema «ärgem tehkem!». Kuuleka poisina katsusin siis seda endale sisse kasvatada. Paljude teiste keelenditega õnnestus, sellega aga mitte. Kirjas küll, ent suust see lihtsalt välja ei tulnud. Mitte ainult, et niimoodi keegi ei rääkinud, kaasa arvatud kooliõpetajad pidulikel hetkil.
Oli ka psühholoogiline põhjus. Õpetajagi nentis, et käskival kõneviisil mina-vormi pole, sest ennast ei saavat ju käskida. Aga «meie» kaldub ju kah sinna «mina» poole. Kuidas sa ütled semudele käskivas toonis «tehkem!» või «ärgem tehkem!» ja loodad soodsat tulemust?
Ütled ikka mahedamalt, et «teeme parem nii» või «ärme teeme nii» – ilma käreda hüüumärgita. Võib olla, et just samal põhjusel ongi «tehke!» ja «tehku!» kõnekeelde jäänud, «tehkem!» aga kadunud. Soome keeles täheldan samalaadset mahenemist.
Nüüd aga on ilmunud hoopis «ärme tee». See kõlas mulle keele süstemaatika vastaselt. On ju «ärGU tehKU» ja «ärGE tehKE». Kui «ärGEM tehKEM» ei sobi, siis olgu vähemalt «ärME teeME» – ikka nii, et lõpuosa on ka teises sõnas korratud! Ainult et pilt muutub, kui sukelduda keele sügavamasse kihti.
Me ütleme «ma tuleN», «sa tuleD», aga «ma ei tule», «sa ei tule», mitte «ma ei tuleN» jne. Jätame eitamisel pöördelõpu ära. Aga just seda sama teeb ka «ärme tee» – taastab selle üldisema reegli! Kust aga tuleb see üldisem reegel?
Seda ei saa seletada, kui ekslikult oletada, et praegune keel on alati olnud ja on muutumatu, nii et seda saab riigiseadusega normida. Peab minema keele ajalukku. Läänemeresoome keelte omapäraks on olnud eriline «eituspöördsõna», nii nagu praegugi on soome keele olevikus: «minä tulen, sinä tulet, ...», aga «minä eN tule, sinä eT tule, ...». Ja samuti tartu keele minevikuvormis «ma es tule» (ma ei tulnud).
Muistne keel leidis, et pöördelõpu kordamine on liiast ja jättis «tule» ilma lõputa. Meie kirjakeeles on eituspöördsõna kõigist pöördeist saanud lihtsalt «ei», aga see pöördelõpu ärajätt on püsinud.
Selle ei-sõna pöörded säilivad meil siiski natuke. Nimelt just selles käskivas kõneviisis, millega jutt algas: ära, ärgu, ärme (ärgem), ärge. Siia on ju raske sina-tema-meiet ette panna ja seetõttu poleks käsu sihtpunkt selge, kui pöörded kaoksid.
Huvitav on aga, et selles keele arengujärgus hajus endine norm, et «pöördelõpu kordamine on liiast». Hakati sõnalõppu kordama – «ärME teeME» –, enne kui jõuti tagasi «ärme tee» juurde.
Keeled on imelised asjad. Neil on oma loogika, aga see on tihti peidetud ja mitmekihiline, kus kihid üksteisele vastu räägivad. On imeline, et kaheaastane omandab mängides selle peidetud loogika, vastukäivused ja erandid seal, kus 20-aastane peab uut keelt vaevarikkalt tuupima – eriti veel, kui keelt õpetatakse nii, et kaheaastane sel kombel keelt kah ära ei õpiks.
Kas ikka veel püüda normida «ärgem tehkem» kasuks või lubada ka «ärme teeme», kuid mitte «ärme tee»? Või katsuda minna tagasi päris algse juurde ja nõuda ka «ärge tehke» asemel «ärge tee»?
Sellist küsimuste paari võiksid esitada need, kes nõukaajal ühel päeval keelasid teksased koolis ja järgmisel tegid need kohustuslikuks koolivormiks – peaasi, et saaks keelata-käskida. Aga saab ka vabamalt. See kehtib riikliku keelenormimise kohta üldisemalt. See siin on vaid näidis sellest, kui raske on normida. Oskamatu normimine võib keelt rikkuda hullemini kui rahvasuu.
Mina ei hakka kunagi ütlema «ärme tee». Aga miks seda võimalust teistele keelustada? Rahva keeletaju muutub ja lihtsam on võidelda tuuleveskite kui keeletajuga. «Ärme tee» tunnustamisega võib viivitada, aga ükskord ta võidab niikuinii.