Juhtkiri: tagasi tulevikku

Skp on väidetavalt 2005. aasta tasemel. Illustratsioon: Urmas Nemvalts.

Tuleb tegutseda, mitte end lootustega petta

Kuulsa Hollywoodi lavastaja Robert Zemeckise kaheksakümnendate kino­triloogia «Tagasi tulevikku» näitab komöödiažanris, kuidas üksiksündmus – hoolikalt kavandatud või siis juhuste kokkulangemisel – mõjutab elu aastaid ja aastakümneid hiljem. Ei tea, kas Eestis oleks elu teistsugune, kui peaministril oleks kasutada doktor Emmett Browni imeauto, millega saaks hüpata tagasi aastasse 2004 või 2005 ja teha otsustes vajalikud korrektiivid?

Millised toonased otsused siis õigupoolest muutmisele läheksid? Kas pensione poleks tõstetud, muud sotsiaalkulutused oleks suurenenud, avaliku sektori palgakulud külmutatud? Arvestades, kuidas paaril viimasel aastal eelarveid kokku pandi ja riigikogus kinnitati, kuidas veel tänavugi pensionil tõusta lasti? Vaevalt küll!

Poliitik elab tänases päevas, homsete valimiste nimel. Ja pole ka opositsioonil mõtet uhkusest rinda kummi ajada. Kõlas ju mõnestki suust hüüatusi, et milleks ja kellele me neid reserve üldse kogume – niikuinii paisub majandus nagu pärmiseen.

Praegu tuleb riigil püüda muutunud oludega kohaneda ning olla seejuures ise aktiivses rollis. Tunduvalt aktiivsemas, kui oldi näiteks aasta tagasi, mil juba sügisel lubati suuri tegusid, mis jäid tegemata. Tegelikult võeti hoopis vastu eelarve, mille kohta teati, et see läheb niikuinii kärpesse.

Miljardite kokkuhoid, tänavused negatiivsed lisaeelarved, on olnud muidugi kõike muud kui lihtne. Kuid kahjuks kuuleme endiselt sagedamini seda, et siit ei saa võtta ja sealt ei saa võtta, kui seda, millised võiksid olla lahendused, muu hulgas tulupoole suurendamiseks – ilma ühiskonda seejuures pahupidi pööramata. Aktiivse rolli hülgamisel on paratamatu, et ühel päeval oled välisteguritest juba sedavõrd sõltuv, et otsustamiseks ruumi enam ei jätku. Nii läks Lätil.

Nagu eespool öeldud, ajamasinat meil ei ole. See tähendab, et sama kättesaamatu kui minevik, on otsustajatele ka tulevik. Me ei saa ette ära vaadata, millised on meie tänaste otsuste head ja vead.

Sotsiaalseid ja majanduslikke näitajaid tuleb siiski püüda võimalikult täpselt analüüsida ja tõele näkku vaadata. Just selle viimasega on olnud paaril aastal suuri probleeme. Eriti oluline on kujunenud reaalsusega arvestamine 2010. aasta eelarve kontekstis. Illusioone luua pole mõtet – tööpuudus kasvab, tarbimises on rahvas veel mõnda aega pigem ettevaatlik jne –, isegi kui maailmamajanduses peaks kriisi haripunkt möödas olema.

Tänavune kogemus peaks piisavalt valusalt meelde tuletama, et isegi valimiste tuhinas pole vaja õhulosse ehitada. Minevikuvigade parandamine minevikus kuulub ulmevaldkonda.