Mihkel Mutt: kui roosid räägiksid

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits

Selmet keeleseaduse autoreid hurjutada, võiks igaüks meist teha midagi rikkama keele heaks, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Kas on võimalik panna inimesi ilusat vägisi armastama, kehtestada hea maitse diktatuur? Kui kõikides pubides Häädemeestelt kaarega kuni Mehikoormani mängiks tümpsu asemel Beethoven ja Bach, ja niiviisi kolmkümmend aastat jutti, siis võiks tõenäoselt midagi saavutada. Iseenesest see seal mängima ei hakka, tuleb sundida, seada sisse muusikainspektsioon ja trahve teha. Tümps koliks online’i. Et sealt seda välja rookida, tuleb hakata tsenseerima internetti. Ja nii see läheb. Kõik on seotud, kui kord sundima ja keelama hakata, järgneb doominoefekt.

Ühelt poolt arvan minagi, et keelealaste üleastumiste eest on trahvimine keeruline ja natuke ka koomiline. Teiselt poolt saan ma väga hästi aru nende inimeste murest, kes selle keeleseaduse eelnõu kallal vaeva näinud. Selle taga on tõsine hool ja mure eesti rahva käekäigu pärast.

Raske on kujutleda, mis isiklikku kasu või edu võiks keegi asjaosalistest oma tegevusest saada. See pole mõni maksuseadus, mis ühtedelt võtab ja teistele annab. Sellepärast on veidi nukker, kui paljud kommenteerijad eelnõu autoreid hurjutavad ja mõnitavad, selmet neile kaasa tunda.

Igaüks muretseb ise nurga alt. Mind ei morjenda väga need laenud, ei morjenda ka kõnekeelsus. Keel asub alati konservatiivsuse ja liberaalsuse pingeväljas, mõlemad mehhanismid on vajalikud. Aga mulle meeldiks, kui uut tuleks küll juurde, aga ka vana jääks alles. Nii et kokkuvõttes muutuks keel mitmekesisemaks ja rikkamaks.

Olen alati igatsenud, et ka eesti keeles oleks võimalikult palju stiilitasandeid. Nii et ma võiksin inimese räägitu-kirjutatu põhjal aimata, kellega tegemist, kust ta pärit, mis haridusega, millise orientatsiooni ja väärtushinnangutega jne. Paraku näitab tegelikkus, et seda ei sünni.

Väljendusrikka, nüansilise ja natuke vanamoodsa ilusa keele kasutusala väheneb sama kiiresti kui sugeneb ülipragmaatilist, võõrlaenurohket ning nuditut keelepruuki. See, et mõnel pool velmatakse ja arendatakse murdekeelt, ei kompenseeri kuidagi kirjakeele lahjenemist, need on kaks eri asja.

Üks suur naiivsus on kõlanud mitu korda. Viidates vajadusele palgata keeletoimetajad ning teha muid lisakulutusi, on mitmed autorid väitnud, et see muudab juba iseenesest võimalikud sanktsioonid keeleseaduse rikkujaile ülearuseks, kuna… turg paneb ise asjad paika. Toimub ju konkurents ja need väljaanded, mis ei suuda pakkuda kvaliteetset eesti keelt, surevat ise välja!

Midagi fantastilisemat on raske ette kujutada. See on sama hea kui öelda, et need kirjanikud, kunstnikud, lauljad jt, kes ei küüni kõrgkunstini ega vastu nõudlikuma publiku maitsele, jäävad tööta ning peavad eriala vahetama. Tegelikkuses on ju vastupidi, levi- või meelelahutuskunst ja kollane ajakirjandus õilmitsevad vabaturu hoolde jäetuna.

Peale tuleb maksta just tõsisemale kraamile, iseäranis vaese väikse rahva kultuuris. Nii on ka keelega. See, et «suupäraselt» rääkides lugeja ees maoli maas ollakse (ka viimane debiil peab öeldust kohe aru saama, sest muidu ta viskab väljaande käest ja läheb konkurendi juurde), pole veel ühtki väljaannet pankrotti ajanud.
Mida teha?

Terved seltskonnad on nõudmas endale õigust rääkida pool- ja segakeeli, sest nemad (mõelda, kui tähtis!) peavad nõnda paremaks. Keegi kipub nende vabaduse kallale, appi! Aimub hoiak, et keele kasutamine on midagi automaatset – nagu verbaalne ekskrementeerimine. Tean ise, kuidas räägin!

Paraku, kuna kannatusi, mida seesuguste kuulamine-lugemine põhjustab arenenud keeletajuga indiviidile, ei ole võimalik mõõta ega kokku arvata, siis ei saa kedagi kohtusse anda.

Aga kui kätt ette panna pole võimalik, siis oleks ometi võimalik nende üle naerda. Sel alal on eesti kultuuris pikad traditsioonid, sest tõusiklikkus on olnud läbi aegade meie teine loomus, mis ka keelepruugis ilmekalt väljendunud.

August Kitzbergi külajuttudes kujutatud keelekadaklus («was macht dort rohu sees, rääks-rääks?» jne) mõjusid omas ajas satiiriliselt. Praegu võiks näiteks kirjutada mõnda teleseriaali tegelase, kelle poolkeelsus oleks karikatuuri viidud. Nii nagu «Wremjas» olid Pets ja Aiku. Ainult… kas see on enam võimalik?

Kas on veel piisavalt neid, kes suudaksid tajuda nende «kammoonide ja džiisöste» koomilisust? Järsku on kogu ühiskond neist läbi imbunud. Kui juba isegi auväärsed naisprofessorid kõne lõpus «tšautavad».

Peamine on siiski positiivne vastuteotsemine. Keelega on nagu paljude teiste asjadega vabas turumajanduslikus ühiskonnas või ka looduses eneses. Umbrohtu ei saa keelata, aga samuti ei keela miski harimast oma aeda. Ainult et viimaseks tuleb end pingutada.

Nii on kunstiloominguga, nii on üldjuhul ka jõukaks saamisega. Rämpskeel on lubatud, aga samavõrd on lubatud keelt ka hästi ja õigesti kasutada. Tuleks seda agaramalt teha, nii suuliselt kui ka kirjas. Ei tohi lasta end umbrohust ehmatada, vaid endale selgeks teha, et pole peremeest, mõisahärrat ega parteikomiteed, kes tuleks ja korraldaks.

Ei, kapitalism on ikka tore asi, siin ilmneb, kas inimesel, rahval või ükskõik kellel on «sisu» või on ta määratud ajaloo prügimäele koos oma manduva köögikeelega.

Samal teemal
•    Mari Klein «Tean, et autol on neli ratast – hakkan mehaanikuks?», PM 5.08
•    Leo Kaagjärv «Keeletundest», PM 4.08
•    Jaak Viller «Keeleseadus – reeglite poolt ja vastu», PM 3.08
•    Marti Aavik «Šegens, kraed!», PM 30.07
•    Mart Ummelas «Igasugune «keeleseadus» on muutunud barbaarseks ja natsionalistlikuks terroriks», PM 30.07
•    Jaan Kaplinski «Uue keeleseaduse valgel tundub meie iseseisvus üllatavalt nõrk», PM 30.07