Alo Raun.

FOTO: Peeter Langovits.

Demokraatia areng ei lõpe kunagi. See, mis praegu tundub tipp, võib olla sajandi pärast köömes. Näiteks 19. sajandi lõpus naerdi mõtte üle anda naistele valimisõigus.


Praktika näitas aga, et naiste valimisõigus oli täitsa talutav, et mitte öelda positiivne.


Sageli peetakse demokraatlikkuse üheks mõõdupuuks seda, kui paljud elanikud tohivad valida. Valimisõigus on justkui vaba ja täisväärtusliku inimese tunnus. Kuid on üks suur osa elanikke, kel seda õigust pole, isegi mitte kohalike omavalitsuste volikogude valimistel. Need on alla 18-aastased noored, kes moodustavad riigi elanikkonnast ligi viiendiku.



Nüüd on ka Eestis tõstatunud idee selle vastuolu ületamiseks: selleks tahetakse anda vanematele õigus hääletada oma kasvandike nimel. Mõte on ilus, sest aitab laiendada demokraatiat, kaasates valijate sekka – kuigi vahendatult – ka seni eemale jäetud viiendiku. Teisalt on lapsevanemad reeglina vastutustundlik ja tulevikku vaatav osa ühiskonnast, mistõttu ei saa nende lisahääled olla midagi tagurlikku. Pigem aitabki see tasakaalustada Eesti vananeva rahvastikuga ühiskonda.



Kuid idee vanemale lisahääle andmisest tõstatab ühtlasi küsimuse valimisõiguse piiridest. Olukorras, kus kõigile alla 18-aastastele antakse kaudne valimisõigus, oleks paslik küsida, miks ei võiks anda osale neist seda otseselt. On ju 16–17-aastased noored õppinud ühiskonnaõpetust ja mõistavad demokraatia toimimist ehk pareminigi kui mõned enamiku oma elust hallil Nõukogude ajal mööda saatnud valijad.



Kriitikud leiavad kindlasti, et 16-aastased ei ole valimisvastutuseks küpsed, kuna neil napib haritust ja kogemust. Need takistused on aga õnneks ületatavad. Kooli ühiskonnaõpetuse programmi saab kohandada just nii, et see valmistaks põhikoolilõpetaja ette esimesteks valimisteks. Sealt võiks saada vajalike taustateadmiste kõrval ka esimese praktilise kogemuse.



Valimisea piiri 16 aasta peale langetamine paneks ka noored senisest varem valimistele mõtlema, võimaldades neil rutem täisväärtuslikuks kodanikuks kasvada. Kui eelnev tundub vähene eeltingimus, võib siduda valimisõiguse 9. klassi lõpus oleva vabatahtliku ühiskonnaõpetuse eksami positiivsele hindele läbimisega. See kõik kokku peaks küll tagama, et noor on kodanikukohuse täitmiseks valmis.



Algust võiks teha kohalike omavalitsuste volikogude valimistega, nagu kunagi riigikogulane Silver Meikar ka välja pakkus. Ja kui see midagi hirmsat kaasa ei too, võiks mõelda ka ülejäänud valimiste peale. Ehk on aeg näidata, et demokraatia pole veel valmis, ja alustada ettevalmistusi vanusepiiri langetamiseks?