Ma tean, et tõmban nüüd endale kaela nii mõnegi suurmehe viha, kes viimaseil päevil on leheveergudel kõnelnud kaunist emakeelest, mis jääb ilusaks vaid siis, kui seda saab kasutada meetodil «tahan räägin, kuidas räägin ja ükski kukk ei kire». Aga siiski ei saa minu hing mitte vaiki olla ja teen paar abitut katset neile keelt näidata.
Sattusin mõni päev tagasi – veel enne kui keelenõuded meedias kuumaks teemaks kerkisid – jälgima Tallinna linnaliinibussis juhikabiini taga asuvat pisikest ekraani, millel iga mõne sekundi tagant vahetub reklaam. «Meie valik on (isikunimi)! Meie valimised on 18. Oktoobril!» pasundas neist esimene. Jah, just nõnda – «18. Oktoobril», nagu Ameerikamaal, mitte «18. oktoobril» nagu Maarjamaal…
Järgmiseks saadeti ehitusfirma reklaam: «Mõtled puhkuse plaanidele? Mõtle ka remondile.» Millise puhkuse plaanidele, mõtlesin mina. Suvepuhkuse või talvepuhkuse, suusapuhkuse või rannapuhkuse? Aga mis seal pistmist remondiga? Või ikka siiski üldiselt – «puhkuseplaanidele», see tähendab, korrektselt kokkukirjutatuna?
Mõnel on aga juba puhkus läbi ja tuleb taas tööd rabada. Lootuses, et ehk neil jääb üle paar krooni, mida annetada nõrgematele, näiteks kirikule, poetati ekraanile: «Helista … ja anneta 200 EEK». Anneta kakssada eek? Jälle keegi, kes püüab täheruumi kokku hoida, teadmata, et lühendit EEK kasutatakse vaid valuutakursitabelites.
Selle vastu aitaks ehk kolm järgmist klippi, mis reklaamisid koole. Üks neist oli oma pakkumisse muu hulgas kirja pannud: «tasuta õppimise võimalused». Ega see otseselt õppimist, tasuta või tasulist, mõjuta, aga keeleliselt oleks siiski parem olnud «tasuta õppimisvõimalused».
See võib-olla oleks aidanud isegi järgmisel ehitusfirmal, kes kohe koolide järel vilkuvas tulikirjas teatas: «kõik meie toodang –10%», rääkida siiski «kogu» toodangust…
Kokkuvõttes vajanuks umbes üheksast reklaamist viis igaüks eri moel keelelist kohendamist, mis, kulla suured targad onud, ei muudaks mõtet maotumaks, vaid ikka vastupidi – aitaks vältida maltsa vohamist.
Jah, valdavalt oli neis kõigis ehk vaid mõni väike aps, aga kujutage ette, milline kära tõuseks, kui poes oleks üle poole pakutavast kaubast kerge defektiga? Keelt võib selles kontekstis vaadelda samasuguse kaubana, millele kehtivad kvaliteedinõuded.
Ainult ajakirjanikeni jõudvatest pressiteadetest, millest oma kolmandik sisaldab väljendeid «kontsert toimub 25 oktoobril» või «25.oktoobril», on keegi «3 aastane» või «teostatakse ehitustöid», ma ei räägigi. Aga ei saa mainimata jätta, et eelmisel nädalal sain oma statistikas rekordi – laekus pressiteade, milles ma lugesin kokku 16 kirja-, stiili- ja hooletusviga. Ja märkusele vastuseks sain virtuaalselt naeratava sõnumi «see sedaus (sic! – M. K.) ju veel ei kehti!». Muidugi juhtub näpukaid ka paremates perekondades ja kõigil kirjutajail (küllap oli minulgi ja nende märkamise eest aitäh lehe (keele)toimetajaile!).
Ning ilmselt ei kujuta nii mõnigi keelekaitsja ettegi, milline on lehetöö tempo ja kuidas 45. minutil ja 25. külje puhul tantsivad tähed keeletoimetaja silme ees nii, et ka kolmekordsel ja kuuesilmsel lugemisel võib mõni viga järgmisel päeval ikka jonnakalt lehest vastu vaadata ja tegija endagi nutma ajada.
Aga üldiselt tuleb ikka ja jälle tõdeda, et keelenõustaja vajalikkust ala- ning oma keeleoskust ülehinnatakse. Ja ma ei räägi siin ajakirjanikest ega tõesti neist tegelikult väga intelligentsetest inimestest, kes keele teemal sõna võtavad, vaid neist, keda vähimalgi määral ei huvita, kui pikk on see kriips või kuhu käib koma.
Ma rõhutan veel kord – me ei vaja mitte trahvi neile, kes tahavad, vaid kaitset nende eest, keda «ei koti», aga kelle mõju on suur. Mingid konkreetsed õigekirjareeglid võiksid ikkagi ametlikult kehtida. Sest rihma lõdvemaks lasta on märksa kergem kui seda pingule tõmmata. Üleüldine lodevus suurendab üleüldist lodevust. «A bussis/lehes/raadios jne ju oli nii,» ütleb laps koolis enda õigustuseks. Mida peab vastama õpetaja?
Tõtt-öelda mind näiteks ei huvita karvavõrdki, kuidas töötab sidur. Aga ma ei sülita seepärast mööduvatele autodele ega hakka parandama oma masinat ilma asjatundjate abita. Ei piisa sellest, kui ma tean, et autol on neli ratast. Jätan selle töö ikka oma ala spetsialistile, sest muidu auto vaevalt liiguks. Vähemalt mitte sinnapoole, kuhu mina tahaks.
Ja kui ka liiguks, siis ilmselt ei vastaks tehnilistele nõuetele või tekitaks liikluses kaose ja ma saaks trahvi. Aga miks peaks keelevallas olema teisiti?