Ma tahan olla tsiviliseeritud rahva, kultuurrahva liige. Euroopa kultuurrahvastel on igaühel oma reeglistatud kirjakeel, mille järele valvab ka vastav riiklik institutsioon. Lootusetu on inimesel pääseda raadio- või telediktoriks või saatejuhiks, kui ta ei valda kirjakeelt laitmatult.
Näiteks Briti ringhääling BBC esitab oma eetritöötajaile ülirangeid õigehäälduse nõudeid. Mitte iga inglane, olgu ta meeldiva häälega ja muidu kui tahes haritud, ei pääse BBC teenistusse mikrofoni ette.
Keel on nagu aed, mis vajab harimist. Kui seda ei harita, kasvab see umbrohtu ja metsistub. Austan seda suurt tööd, mida eesti keele harijad on teinud 20. sajandi jooksul. Samas olen sügavalt murelik praeguste ilmingute pärast. Üks meie riikliku iseseisvuse õigustusi pidi vist olema, et omariiklus tagab meie keele ja kultuuri kaitse ning seeläbi ka eesti rahva säilimise. Millest siis tuleb, et okupatsioonitingimustes suutsime oma keelt kaitsta paremini kui praegu? Kõige enam kurvastab, et meie seast on tõusnud inimesi, kes nimetavad «igasugust keeleseadust» barbaarsuseks ja natsionalistlikuks terroriks. Mart Ummelase kirjutis 30. juuli Postimehes oli tõeline üllatus oma tigedusega.
Mulle tundub, et rangema keelekontrolli vastased teevad ühe suure põhimõttelise vea. Kõneldakse nimelt «elavast keelest», mida ei tohi ahistada kellegi normid, ja rahva loomulikust keeletundest, mis seab ise kõik õigesti paika. Ma kahtlen meie loomulikus keeletundes sügavalt. Kui ma kuulen kedagi ütlevat, et ta tuleb «kahe bussiga», mis peab tähendama «bussiga number kaks», kuulen sporditeadetes mingitest «kappidest» või loen «enamikest inimestest» (õige oleks «enamikust») või et keegi kandis karistust «kuue- ja üheksa-aastaste tüdrukute» vägistamise eest, kusjuures jutt on ainult kahest tüdrukust, üks kuue-, teine üheksa-aastane, siis ei näe ma keeletunnet, vaid üksnes harimatust.
Arvatavasti just hariduse vähesus koos praeguse kõikelubava ajavaimuga (väär arusaamine demokraatiast!) sunnib mõne inimese sõdima keelenormide vastu. Lisan, et ma ei pea silmas kõrgelt haritud Jaan Kaplinskit, kelle juhtum on erilaadne ja mulle arusaamatu. Temale aga näib arusaamatu olevat praegune eesti keelele ebanormaalselt ohtlik aeg, mis nõuab minu arvates ka normaalsest drastilisemaid kaitsemeetmeid.
Kui jätta keelearendus rahva teha, sealhulgas ajakirjanike ja äritegelaste meelevalda, oleme peatselt tagasi üle-eelmise sajandi keskel. Muidugi selle vahega, et saksa keele asemel on meie eeskujuks saanud inglise keel, mille toorlaenud tõrjuvad eesti omasõnu ning mille lauseehitust ja grammatikat jäljendame.
Seejuures iga keelekasutaja omaenda viisil, printsiibitult, nagu talle tundub olevat hea. Kas oleme siis enam kultuurrahvas? Koos Jüri Kuuskemaaga tahaksin appi hüüda, kuid ma ei näe kedagi, kes meid aitaks, kui me ennast ise ei aita.