Jaak Viller: keeleseadus – reeglite poolt ja vastu

, haridus- ja teadusministeeriumi keeleosakonna juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaak Viller.
Jaak Viller. Foto: Ove Maidla / Postimees

Keeleseaduse uuendamine on tekitanud tublisti elevust.  Selline rõõmustav ärksus kinnitab, et eesti keel ja tema hoidmine on inimestele tähtsad. Keel on meie esivanematelt päritud suurimaid rikkusi. Meie ühine kohustus on seda pärandust hoida ja järgmistele põlvedele edasi anda. Selles oleme oma põhiseaduseski kokku leppinud.



Juba see on suur ime, et keerulise ajaloo kiuste on eesti keelt suudetud hoida. Üks selle ime allikaid on olnud õige tasakaalupunkti leidmine kahe vastandlikuna tunduva nähtuse, keele vaba ja loomuliku arengu ning tema normeerimise ja reguleerimise vahel. Pisikese keele puhul on sellise tasakaalu leidmine eriti oluline. Ülemäärane reguleerimine surmab keele arenguks vajaliku elujõu ja rõõmu, piirideta ja vastutuseta vabadus viib väikese keele paratamatule hukule.  Keeleseadus on mõeldud selleks, et selle tasakaalu tingimustes kokku leppida.



Keeleseaduse uue redaktsiooni eelnõu vajalikkuse algataja (keelenõukogu) ja projekti kokku panijad (erinevate ministeeriumide ametnikud, juristid ja riigikogulased) ei leiutanud midagi uut. Vana ja äraproovitu kirjutati ringi loogilises järjekorras, sest paljud muudatused olid teismeliseikka jõudnud seadusega oma töö teinud.



Eesti keele arendamise strateegia nägi ette tingimuste loomise, kus eesti keel oleks Eesti territooriumil areneva tänapäevase kõrgtehnoloogilise ning avatud paljurahvuselise ühiskonna põhiline suhtlemisvahend, ning juurde lisati eri valdkondade praktika põhjal tekkinud valupunktide leevendusvõimalused. Konsultatsioonides erinevate huvigruppidega valmis ka projekti sõnastus.



Keeleseadus puudutab igat Eestis elavat inimest ja seetõttu on oluline, et igaüks saaks selle valmimisel kaasa rääkida, nii oma seisukohti selgitades kui teiste omi teada saades. Eelnõu projekt on luustik, millele ühiselt liha kasvatama hakatakse. Kas luudele tulevad lihased, rasv või midagi muud, on üldsuse kokkulepe, mis hetkel häälekalt kujunemas.



Kondikava kokkupanijail on tõeliselt hea meel arvamuste, ettepanekute, mõttearenduste ja igasuguse tagasiside üle, sest parimagi tahtmise juures ei saa komisjoni kuuluda kogu Eesti rahvas, aga avalikult arutades saavad kõik sõna sekka öelda.



Lisaks heale võimalusele oma arvamusi ja ettepanekuid tutvustada  meedias, võib oma mõttearenduse edastada ka haridus- ja teadusministeeriumi aadressile. Komisjon tuleb uuesti kokku augusti lõpul ja siis arutatakse läbi nii meediakajastused, grupiviisilised ja üksiküritajate väljaütlemised kui e-posti ja lihtsalt posti teel saabunud tagasiside.



Septembrisse kavandatakse ka teemakohast avatud ümarlauda, kus veel kord võimalik huvilistel mõtteid vahetada. Kuu lõpuks peaks projektist valmima eelnõu, mida «kõrgemates ringkondades» arutama hakatakse.



Senise poleemika põhiliseks teemaks on see, kuivõrd keeleseadus piirab vaba keelekasutust. Mõned kriitikud seavad kahtluse alla kogunisti keeleseaduse vajaduse üldse. Keeleseadust ettevalmistav komisjon lähtub oma tegevuses põhiseadusest, mille kohaselt igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.



Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides. Tsensuuri ei ole. Ka keeleseadus ei näe tsensuuri ette.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles