Kari Käsper

FOTO: Erakogu

Postimees.ee lugeja Kari Käsper leiab, et keeleseaduse eelnõu tekitab küsimuse, kas keeleinspektsiooni enam tarviski on, sest riiklikku sundi soovitakse rakendada seal, kus selleks vajadust pole.

Eesti keel on üks olulisemaid rahvusliku identiteedi kandjad ning mõistetav on huvi keelt ja selle kasutust kaitsta. Eesti keel on midagi, mis on läbi ja lõhki eestlaste oma, seda ei saa enda omaks nimetada ükski teine rahvas. Oma keeleta ei kujuta vist ükski eestlane ette eesti rahvakultuuri ega selle säilimist.

Samas üleilmastuvas maailmas ja lõimuvas Euroopas on väikese miljonilise rahvuse oma keel pigem ilus luksuslik lisandväärtus. Vaid eesti keele oskamisest ei piisa ning vajalik on tunda ka mõnda maailmas laialt levinud keelt.

Näiteks inglise keelt oskamata on mõeldamatu osaleda rahvusvahelises äris, teha teadust või saada osa tänapäevasest globaalsest kultuurist. Kui tahame vältida kapseldumist ning intellektuaalset ja majanduslikku vaesumist, tuleb suhelda teiste kultuuride ja rahvastega rahvusvahelises keeles ning sallida seda eesti keele kõrval ja mõnikord ka asemel.

Selle taustal on kummastav lugeda haridus- ja teadusministeeriumis valminud keeleseaduse eelnõu, mis lähtub mingist muust ajast ja maailmast. Eelnõu on paiguti kohaldamatu, sõna- ja väljendusvabadust rikkuda võiv ning tõenäoliselt vastuolus Euroopa Liidu töötajate vaba liikumise reeglitega. Osa eelnõu muudatustest piiravad ettevõtlusvabadust, mis ei pruugi masu tingimustes olla kõige targem samm.

Eelnõul on samas kogu oma jaburuses üks postiivne külg: tekib küsimus, kas keeleinspektsiooni on üldse enam vaja? Eesti keel on saanud Euroopa Liidu ametlikuks keeleks, selle kasutamisega ei ole Eestis enam suuremaid probleeme. Paistab, et ka keeleinspektorid ise on aru saanud, et tõsist ohtu eesti keele säilimisele enam ei ole ning soovivad rakendada riiklikku sundi seal, kus vajadus selle jaoks puudub, nagu ajakirjandus, telesaadete subtiitrid ja asutuste nimed Tallinna vanalinnas.

Kui eraettevõte ei suuda pakkuda kvaliteetset (sh eestikeelset) toodet või teenust, siis see varem või hiljem pankrotistub. Objektiivselt vajalike reeglite järelevalvet saaks teostada teised, sobivamad asutused, nagu näiteks tarbijakaitseamet või tehnilise järelevalve amet. Riik aga saab oma asutustes keelekasutust reguleerida teisiti, näiteks ametikirjelduste ja teenindustandarditega. Ka etnilise lõimumise protsessile annaks «repressiivorgani» kaotamine ehk positiivse tõuke.

Elav ja õilmitsev on vabalt arenev keel ning keeleinspektsiooni valvatavasse «puuri» panduna keel pigem kängub. Vähemaks jääb neidki, kes eesti keelt sellistes tingimustes rääkida soovivad.