Šokeeriv statistika ärgu kammitsegu arengut
Juhtkiri: langev Leedu
28. juuli 2009, 23:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Balti riigid, mis alles mõne aasta eest paistsid Euroopa Liidus silma kiireima majanduskasvuga, on nüüd paraku suurimad langejad. Mainelangus tuli juba mullu ja nüüd näeme lihtsalt ennustatud riskide tõeks saamist.
Samal ajal kui optimistid otsivad pingsalt märke, mis kinnitaksid, et majanduskriisi põhi on käes või isegi möödas, näitab halastamatu statistika mullusega võrreldes kolossaalseid miinusmärke. Eile teatas Leedu statistikaamet, et riigi majandus langes teises kvartalis koguni 22,4 protsenti. Mullu teises kvartalis oli Leedu majanduskasv veel 4,6 protsenti (samal ajal oli näiteks Eestil juba –1,1 protsenti), nüüd on kuristik seda järsem ja arvud šokeerivamad.
Nii kiire kukkumine üllatas negatiivselt kõige skeptilisemaid analüütikuidki. Leedu majanduse struktuur erineb Läti ja Eesti omast, nimelt moodustab seal viiendiku sisemajanduse kogutoodangust tööstus. Pikka aega püsiti suhteliselt stabiilsena, kuid nüüd tuleb näkku vaadata tõele, et tegurid, mis kõiki ühtviisi mõjutavad, nagu sisetarbimise vähenemine ja ekspordi kokkukuivamine, avaldavad paratamatult oma mõju.
Neid arve vaadates ei tohiks me unustada, et SKT statistika on tahavaatav ehk sellest saame teada seda, mis on juba toimunud. Suunda teadsime ennegi, riske samuti, nüüd saame tagantjärele teada languse ulatuse.
Loomulikult on tegu tänase ja homse tegutsemise raamistikuga. Ses osas on Eestile võtmeküsimuseks ikkagi muutused suurtel ekspordi sihtturgudel, mis omakorda mõjutavad ka meie lõunanaabreid. Euroalal on tööstustoodang juba näidanud kasvu. Kuigi tarbimine langes juunis endiselt, hakkavad laod tühjaks saama ning järelikult toob see kaasa ka suurema vajaduse toota. Siiski ei tähenda võimalikud masu madalaima punkti ületamise märgid, et kõik raskused oleksid seljataga. Tööpuudus kasvab endiselt ja reageerib majanduse elavnemisele viitajaga.
Samas tasub meeles pidada, et me ei saa, isegi kui tahaksime, elada eilses päevas. Põhiline ongi püüda ennustada, mis tulevikus juhtuma hakkab. Ka Eesti ja Leedu poliitikutel peaks olema näha, mille vältimise nimel pingutada.
Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), mis sisuliselt juba juhib Lätit, sundides isegi poliitilisi erakondi ühise laua taga allkirju andma, meenutab oma haardega Gianni Rodari «Cipollino» raamatust tuntud vürst Sidruni vanglat, kuhu tuli jääda ka pärast surma. Sest nende vanglate juures olid ka kalmistud. IMFilt laekuvad summad pole abi, vaid laen, mis tuleb tagasi maksta. See, et Läti suutis viimaks IMFiga kokkuleppele jõuda, on kokkuvõttes ka teistele Balti riikidele positiivne uudis. Tänu sellele ei saa ehk tõeks veel hullemad stsenaariumid.