Oudekki Loone

FOTO: Pm

Tüüpiline autoritaarse ühiskonna võte on luua probleemi lahendamiseks ülepakutud lahendus. Selline on ka Leedus tsensuurile uksi avav seadus, tõdeb Tallinna Ülikooli lektor Oudekki Loone.

Kui inimest tulistada, siis ta saab surma ega tule enam kunagi tagasi, ütles ema ja ei lubanud meil ka mängupüstolist üksteist oma lastemängudes sihtida. Mulle jäi see lause teravalt meelde ning iga sõjafilm, mida ma edaspidi vaatasin, süvendas minu arusaama, et vägivald on vastik. Isegi siis, kui vägivald on mõningatel juhtudel õigustatud, on ta vastik.

Samas on siiski loogiline eeldada, et lapsele võib nähtav vägivald, eriti praegune ülimalt realistlikuna näiva meedia vägivald mõjuda teisiti kui täiskasvanule, teda tõepoolest ohustada. Filmid varustatakse juba praegu eri hinnangutega, kui mitu aastat peaks inimesel elukogemust olema, enne kui ta seda vaatab, rääkimata «vanemafiltrist» veebiprogrammidele. Filtreerimine ei ole iseenesest vabadusega vastuolus, alaealiste õiguste teatav väga selgelt määratletud piiramine tagab nende reaalse kujunemise vaba tahet realiseerida suutvateks täiskasvanuteks.

Teisest küljest ei pruugi filtreerimine olla kõne all oleva probleemi täielik või efektiivne lahendus, sest tõenäoliselt on lapse kujunemises üks peamisi rolle oluliste inimeste eeskujul ja maailmapildil. Probleemi ambivalentsus nõuab detailseid ja põhjalikult läbi uuritud ning ühiskondlikult selgeks arutatud lahendeid.

Leedus otsustati sellele küsimusele aga läheneda kirvemeetodil, minnes ekstreemset tsenseerimise teed, sealne parlament kehtestas orwelliliku nimega seaduse «Alaealiste kaitse avaliku teabe kahjustava mõju eest».

Seaduse neljas artikkel sisaldab muljetavaldavat loetelu, kus peale julmuse, jõhkruse ja tapmise detailse demonstreerimise saab eetrikeelu ka kõikvõimalik teave (ükskõik kas kirjalikus või audiovisuaalses vormis), mis demonstreerib omandi tahtlikku kahjustamist või hävitamist, tekitab hirmu, kus on obstsöönne keelekasutus, vihjatakse seksuaalsuhtele, pooldatakse homo- või biseksuaalseid suhteid või polügaamiat või kõneldakse positiivselt halvast toitumisest või passiivsusest ja nii edasi, kokku kahekümne punkti ulatuses.

Ilmselgelt saab sellele seadusele toetudes keelata ära info avaldamise, milles sisaldub lause «Katoliiklased on homofoobid». Seesugust keeldu nimetatakse tsensuuriks. Tsensuur ei ole vabadusega kooskõlas.

Leedu tilluke, 12 artiklist koosnev seadus ei tegele ilmselt laste kaitsmisega liiga jõhkrate vaatepiltide eest või ühiskonna hoidmisega selle eest, et vägivald normiks ei muutuks. See, liigse laialivalguvuse tõttu isegi heaks ajalehe juhtkirjaks sobimatu, pigem poliitilise programmina tunduv seadus, kannab endas lihtsalt eesmärki «tsementeerida» teatud huvigrupi võim väljaspool demokraatlikke mehhanisme. Tegemist on tüüpilise autoritaarse ühiskonna võttega, näiteid võib hulganisti leida nii meie enda minevikust NSVLis kui ka maailma olevikust tänapäeva Hiinas, kus valitakse mingi reaalne ühiskondlik probleem ning luuakse selle lahendamiseks mehhanism, mis on võrreldes probleemiga absoluutselt eba­proportsionaalne. Õmmeldakse nööbi külge pintsakut.

Kõnealuse seaduse viies artikkel sõnastab nimelt väga mugavad erandid, millal avalikku infot ei pruugi paigutada eelnevalt defineeritud alaealistele kahjuliku teabe kategooriasse: siis, kui vaatamata sellele, et mõni kahekümnest keelupunktist on täidetud, kuid teave koosneb ainult infost sündmuste või maailmavaate kohta; kui info on «oluline» teaduslikust või kunstilisest aspektist või uurimusteks või väljaõppeks vajalik; kui eksisteerib avalik huvi see info avalikuks teha või kui selle teabe leviulatus ja efekt on väike.

Põhimõtteliselt kuulub aga erandi alla kogu avalik teave, definitsiooni kohaselt avalikkusele oluline, samuti filmi- ja muu kunst, mida luuaksegi kunstiväärtust silmas pidades. See tähendab, et «midagi» on justkui keelatud, kuid see, mis täpselt on keelatud, jääb segaselt defineerituks, seaduskuulekas kodanik ei saa üheselt seaduse põhjal otsustada, millisel viisil toimida on lubatud ja millisel mitte. Otsustab ametnik, sama seadusega loodud meediaeetika inspektor.

Paralleele Eestiga ei pea muide otsima Nõukogude minevikust ja tookordsest Glavliti tsensuurist. Seesama, just presidendi poolt põhiseadusevastasena tagasi lükatud karistusseadustiku muutmise eelnõu, mis soovis keelustada kogunemised, millega «võib kaasneda» vägivald, püüdis tegelikult õigusruumi korraldamise seada ametniku omavoli alla.

Seesuguses ühiskonnas ei sõltu ühises ruumis toimimine enam kirjapandud kokkulepetest ega nendest poliitilistest ideedest, mida avalikkuses saab läbi arutada, vaid ühe inimese suvast ning «revolutsioonilisest südametunnistusest» või siis hoopis katoliiklikust usutunnistusest ja usuorganisatsiooni ettekirjutustest.

Leedu praeguse peaministri Andrius Kubiliuse juhitaval Leedu seimi suurimal parteil, kristlik-konservatiivsel erakonnal Kodumaa Liit – Leedu Kristlikud Demokraadid ei ole niisuguse seaduse valguses enam vaja oma väärtusteprogrammi kogu ühiskonnale strateegiliselt olulisena õigustada, valijaid selle olulisuses veenda. Piisab, kui luua skeem lojaalsete ametnike nimetamiseks, kes keelustavad alterna­tiivsete platvormidega liikumiste info kui «lastele kahjuliku», minemata samal ajal kohe konflikti rah­vusvaheliste meediakorporatsioonide või Hollywoodiga.

Selline olukord tähendab aga sisuliselt demokraatiast loobumist, usu- ja veendumustevabaduse hävitamist, ühise, sõdadeta Euroopa ideaali hävitamist, selle kokkulepetel põhineva ühiskonna likvideerimist, kus kõigil kodanikel peaks olema võrdne ja vaba võimalus elada, ilma et kellelgi oleks eelisõigusi või piiranguid usutunnistuse, seksuaalse suun­dumuse, rahvuse, nahavärvi, sotsiaalse klassi, soo või muude  asjassepuutumatute või juhuslike seisundite alusel.

Eestis on suudetud samalaadseid seadusi seni veel(!) pidurdada. Kuid ka meil tundub olevat poliitilisi jõude, kes on unustanud, et vägivald on vastik.