Philippe Jourdan: inimene majanduse ja ühiskonna keskmes

Philippe Jourdan Foto: Pm

Võime olla päris kindlad, et aastad 2008–2010 jäävad ajalukku kui kriisi ja ebakindluse aastad. Me kõik tahaksime, et see periood oleks möödas ja probleemid lahendatud. Mõned finantsturud peegeldavad juba seda lootust, aga suure tõenäosusega seisab meil ees veel pikk ja raske aeg.

Eelmisel nädalal ilmus paavst Benedictus XVI viimane ringkiri «Caritas in Veritate» (armastus tões). See dokument käsitleb ühiskondlikku ja majanduslikku korda puudutavaid küsimusi maailmas. Praeguse kriisi teema ei jää puutumata. Möödunud aastal kavandatud teksti väljaandminegi lükkus kriisi tõttu ühe aasta võrra edasi.

Millise pädevusega ja miks üldse peaks kirik sõna võtma teemadel, mis ei puuduta religiooni või igavest elu, vaid meie maapealse elu korraldust?

Sest mitte kunagi varem kui praegu pole see mulje, et maailma majandus ja ühiskondlik kord vajavad palju enamat kui uusi seadusi, nii tugev. Praegune kriis ei ole majanduslike mehhanismide või tsüklite tagajärg. See kriis on väga tugevalt seotud uskumatult laialt levinud ja pikalt kestnud eetiliste puudustega.

Tegemist pole mõnede isikute ebaseaduslike tegudega, nagu on täitmata lubadused, finantsparadiisid jne, vaid suure eetika defitsiidiga majanduslikes struktuurides ja suhetes. Teiste sõnadega, mitte majandus, vaid inimene ise on need probleemid põhjustanud. Uus suhtumine majandusse on vajalik ning see peab ületama tavalise liberalismi ja sotsialismi vastandamise.

Benedictus XVI ei paku välja poliitilisi ega majanduslikke lahendusi, vaid toob esile puudujääke põhimõtetes, millele meie majanduslik ja ühiskondlik kord on ehitatud. Küsimus ei ole ainult selles, kas vabast turust piisab ühiskonna eesmärkide täitmiseks või kas riik peab rohkem kontrollima ja reguleerima, kas õigus on parempoolsetel või vasakpoolsetel, liberalistidel või sotsialistidel.

Kirik ei lase ennast sulgeda nendesse 18. sajandist pärit kategooriatesse ja Benedictus XVI seletab üksikasjalikult, kuidas nende seisukohtade puudus seisneb selles, et nad ei ole mõeldud inimese teenimiseks, vaid pigem inimese ärakasutamiseks ja näitavad seetõttu varem või hiljem sügavaid vastuolusid. Tavaline vastuolu ja pendeldamine turu ja riikliku tegevuse, sotsiaalse ja majandusliku sfääri vahel ei lase enam kindlat ühiskondlikku korda luua.

Ühesõnaga, sellega esitaksin oma tõlgenduse paavsti ringkirjast. Benedictus XVI väidab, et on võimalik ja vajalik panna inimene majandusliku ja ühiskondliku korra keskmesse. Globaliseerumine ise ei ole pime ja pidurdamatu sotsiaal-majanduslik protsess, vaid inimeste tegevuse tulemus, mida me ise saame kujundada ja suunata vastavalt vajadustele.

Reaalne ja püsiv lahendus meie aja probleemidele on võimalik, kui reformid ja muudatused ei tule mitte ainult tehnoloogiast ja tehnokraatlikust mentaliteedist, vaid terviklikust inimesekontseptsioonist. Inimene kui tervik kõikide oma dimensioonidega peab olema ühiskonna keskmes.

Väga huvitav on lugeda, kuidas paavst ületab traditsioonilisi barjääre avaliku ja eraelu vahel, majanduselu, sotsiaalelu ja kultuurielu vahel, bioeetika, ärieetika ja poliitika vahel. Olen veendunud, et ainult selline ühtne lähenemine meie probleemide lahendamisele saab luua uusi mõtteid ja innovaatilisi programme.

Ratsionalistlik ajastu on jaganud inimese erinevate ja rangelt eraldatud tegevussfääride vahel ja seetõttu oleme ise ja on meie elud taandunud ühiskonna horisondilt. Praegu on aeg, et inimese eri dimensioonid, kaasa arvatud religioosne dimensioon, uuesti integreeruksid. Selline on paavsti sõnum. Sest me kõik tahame, et kriis lõpeks kiiresti.

Tunneme kaasa nendele, kelle elu on raskemaks muutunud, püüame abistada ja lohutada. Aga me peame ka mõtlema, kuidas toimida, et tulevik ei oleks pelgalt mineviku kordumine, vaid annaks lootust igale inimesele, nii vaestel kui rikastel mandritel, riikides, peredes. Selle lootusega kirjutas paavst Benedictus XVI selle ringkirja kõigile hea tahtega inimestele.