Oudekki Loone: mitte kedagi ei jäeta maha

Oudekki Loone Foto: Pm

Eesti pani oma demokraatiale aluse 28. juunil 1992, kui rahvahääletusel kinnitati põhiseadus.

Reaalne demokraatia sündis aga 17 aastat hiljem, 1. juulil 2009. Selle pöördelise 2009. aasta alguses otsustas Eesti Vabariigi kohus, et ilma tõenditeta ei saa kedagi süüdi mõista. Niisugune otsus oli pettumus paljudele poliitikas tegevatele inimestele, kohati isegi nii terav pettumus, et mõned parlamendiliikmed süüdistasid kohtuvõimu ebaprofessionaalsuses või kutsuti üles õigust mõistma leninlikul moel, «südametunnistuse» alusel.

Kui kohtuvõim endale kindlaks jäi, siis haarasid otsuse suurimad kriitikud – Ken-Marti Vaher ning Urmas Reinsalu – kättemaksuihas seadusandliku võimu vahendi järele loomaks olukorda, kus õigusemõistja konkreetseid tõendeid enam küsima ei peaks. Seda  tajus Montesquieu juba sajandeid tagasi ohtlikuna ja pani kirja oma kuulsa võimude lahususe printsiibi.

Ka meie ühiskond püsib põhimõttel, et ükski võim, ei seadusandlik, täidesaatev ega kohtulik ei tohi üksteist üle kaaluda. Karistusseadustiku muutmise protsess kinnitas selgelt presidendi kui institutsiooni vajalikkust, et oleks keegi, kel väljaspool päevapoliitilist võitlust oleks aega ja selget meelt põhiseaduse lugemiseks.

Eesti kannab endiselt autoritaarsest riigist pärit taaka. Seda väljendavad nii ajakirjanik Kalle Muuli avaldus raadioeetris, mille kohaselt teatud meeleavaldajad tuleks vaeseomaks peksta, kui ka Iivi Anna Masso oma artiklis «Kuradite riigi kaitseks» (EPL 3.07). Viimane esitab argumendi, mille kohaselt demokraatiat tundub olevat vaja ainult «läänele» näitamiseks, riigisiseselt peaks maksma vali kord.

Meenub kunagine retoorika, mis lubas kõike ebameeldivat kodanlikeks iganditeks kutsuda – praegu siis Kremli-meelseteks, hoolimata arvamuste taga seisvatest erinevatest poliitilistest vaadetest.

Sõnavabadus on oluline. Kui kõiki ideid on lubatud arutada, siis ei ole võimalik poliitilisi vastaseid suvaliste templitega diskrediteerida. Loogikas on ad hominem argument keelatud: tõde ei sõltu väljaütlejast. Vene enamlane Nikolai Buhharin kuulutas, et tõde on parteiline: kõik, mida ütleb vale inimene, on vale. Tema parteikaaslased Lenin ja Stalin teadsid loogikat ja kuulutasid tõe objektiivseks. Nad lihtsalt teatasid, et nemad teavad tõde ja kõik teised väänavad seda. Stalin käskis Buhharini maha lasta.

Stalini ühiskond ei olnud vaba ja mina ei taha, et see ühiskond tagasi tuleks. Tembeldamine annab paraku jõudu just neile, kes soovivad Eesti ühiskonda teha autoritaarsemaks ja ebastabiilsemaks: kui inimesi saab hakata ähvardama selle alusel, milline on nende seksuaalne orientatsioon või hinnang ajaloosündmusele, siis see avab ukse ka väljapressimistele ja reetmistele.

Me saame ennast autoritaarsete jõudude vastu kaitsta vaid ühel moel: andes kõigile sõna, andes igale ideele võimaluse läbiarutatud saada. Arukaid inimesi saab ju ka argumentidega veenda.

Eesti demokraatia läbis 2009. aastal oma esimese tuleproovi edukalt. Poliitilise võimu katsele vabadust piirata reageeriti teravalt: paljud inimesed, kes üksteist ei tundnud, väljendasid presidendile oma põhjendatud muret. Meie institutsionaalne süsteem töötas, võimude lahususe printsiip on taas kord taganud, et kõik võimuesindajad korraga ei ole pimestatud ühest ebaratsionaalsest hirmust.

Eelnõu vastustajate meelekindlus, presidendi otsusele järgnenud kergendatud reaktsioon meedias – see kõik pani mind uskuma, et Eesti ühiskond suudab ühtsena praeguse kriisi kõige raskematele hetkedele vastu astuda. Mitte poliitiliselt ühtselt, mis tooks kaasa erinevuste mahasurumise ning süvendaks keerulisi olusid vihkamisega, vaid sotsiaalselt ühtselt, lähtudes põhimõttest, mille poolest on eriti kuulsad USA merejalaväelased: «Mitte kedagi ei jäeta maha.»

Usun, et meie suudame ka eesootavast külmast sügisest, tööpuudusest, rasketest majandusoludest üle saada, aidates eliitüksuse põhimõtte järgi raskustest välja kõik meie riigi elanikud – ka need veidrikud punapead, kes räägivad asjadest, millest keegi aru ei saa, või selle naabri, kellega võib vaadete pärast tülli minna.