Euroopa Inimõiguste Kohus rahuldas 25. juunil avaldatud otsusega Eesti Erastamisagentuuri eksjuhi Jaak Liiviku kaebuse Eesti Vabariigi peale.
Andres Suik: nõukogude aja lõpp Eesti kohtusüsteemis? (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohus leidis ühehäälselt, et Eesti Vabariik on seoses Jaak Liiviku süüdimõistmisega Eesti Raudtee erastamise episoodides rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artiklit 7. Selle kohaselt ei tohi kedagi tunnistada süüdi kuriteos – teos või tegevusetuses –, mis selle toimepanemise ajal kehtinud õiguse alusel ei olnud kuritegu.
Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse tegemisel osalesid Taani, Tšehhi, Saksamaa, Liechtensteini, Monaco, Makedoonia ja Eesti kohtunik. Kui seitse erinevast riigist pärit kohtunikku jõuavad ühisele seisukohale, siis lisab see otsusele kahtlemata autoriteetsust.
Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse tähtsus ulatub aga kaugelt üle konkreetse kohtuvaidluse piiride. Liiviku juhtumi puhul oli küsimus selles, et seoses Eesti Raudtee erastamisega tunnistas Eesti riik Liiviku alusetult süüdi ja karistas teda tegude eest, mis ilmselgelt ei kujutanud endast kuritegu.
Kurb küll, aga veel 21. sajandi alguses toimus Liiviku suhtes poliitiline protsess, mis algas ja lõppes Eesti Vabariigis absoluutselt vildakalt.
Nagu ka Euroopa Inimõiguste Kohus selgitas, oli Eesti prokuratuur enne kriminaalmenetluse alustamist korduvalt kinnitanud Jaak Liiviku tegevuse seaduslikkust, kuid muutis mõne päevaga ilma nähtava põhjuseta radikaalselt oma seisukohta.
Võib eeldada, et suunamuutuse üheks põhjuseks oli oma ametipostilt otse poliitikasse suundunud endise riigikontrolöri ja teiste poliitikute surve.
Eesti kohus mõistis Liiviku süüdi ainuüksi ebamääraste ja ebaselgete õiguslike konstruktsioonide alusel (sh viitamine nn üldisele õigustundele), kuigi mingit kahju Liiviku tegevus ei põhjustanud. Riigikohus ei pidanud vajalikuks Liiviku edasikaebust aga isegi arutamisele võtta.
Vast kõige hirmutavam Liiviku Eestis süüdimõistmise juures oligi süüdimõistmise põhjendusena «üldisele õiglustundele» viitamine, mida mõistis hukka ka Euroopa Inimõiguste Kohus.
Õigusteooriast on teada, et ebamääraseid õigusmõisteid kasutavad eelkõige diktatuuririigid, sest see võimaldab suvalisel ajahetkel ebamugavaid isikuid suvaliselt süüdi mõista. Nii oli fašistlikus õigusteoorias kasutusel mõiste «inimeste õiglustunne» ja kommunistlikes režiimides «ühiskonnaohtlikkuse» kontseptsioon.
On mõistetav, et mingi inimgrupi sees võib esineda teadmatust ja viha, mida ekslikult peetakse «õiglustundeks», aga kui kohus sellega kaasa läheb, siis ei ole asjad kiita.
Euroopa Inimõiguste Kohus selgitas, et Liiviku süüdimõistmisel Eestis lähtuti õigusnormist ja selle rakendamise praktikast, mis pärines Nõukogude süsteemist. Kohtu otsusest tuleneb, et Eesti kohtud ei suutnud õigusemõistmisel arvestada turumajandusliku süsteemi täiesti uut konteksti.
Kuigi Eesti tänapäevane õigussüsteem on suhteliselt moodne ja efektiivne, siis nagu Jaak Liivik vs Eesti Vabariik juhtumist selgub, ei ole 50-aastase Nõukogude ajupesu tagajärjed veel täiesti kadunud.
Loodetavasti aitab Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Eesti kriminaalõigussüsteemil lõplikult eemalduda Nõukogude pärandist ja alusetust süüdimõistmisest. Liiviku isiklik võit on laiemalt võttes ka Eesti võit.