Marcus Hildebrandt: kurna ja külva segadust

, HTG inglise ja ladina keele õpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marcus Hildebrandt
Marcus Hildebrandt Foto: SCANPIX

Õpetajad pole sugugi õnnelikud selle üle, mis eelmisel õppeaastal haridus­valdkonnas juhtus, kirjutab inglise ja ladina keele õpetaja Marcus Hildebrandt.

Suvel sain kokku hea sõbraga, kes õhtu jooksul uuris, kas hariduses on lood nüüd paremad. Tema arvates on õpetajad rahulikumaks jäänud, sest ametiühingud, õpetajate liit ja eriti õpetajad ise ei olevat äsja lõppenud õppeaastal eriti midagi kirjutanud. Kui võrrelda 2011/12. õppeaastal ja 2012/13. õppeaastal ilmunud artiklite hulka, siis võib tõesti jääda mulje, et me oleme enam-vähem nõus sellega, mis «haridusstrateegid» on välja mõelnud.

Tegelikult ei ole õpetajad aga õnnelikud selle üle, mis eelmisel õppeaastal haridusvaldkonnas juhtus. 13. augusti Postimehe online-intervjuu haridusminister Jaak Aaviksooga näitas, et asjad ei liigu ikka veel õigesse suunda. «Miks õpetajad siis häält ei tõstnud?» võiks küsida. Kuigi tean, et paljud lugejad on kursis muutustega, mis viimasel ajal koolimaastikul on toimunud, tahaksin korraks mõned üles lugeda, sest õpetajate vaikimine on tihedalt seotud nendesamade muutustega. Kokkuvõtvalt võib kohe öelda, et eelmisel õppeaastal valitsesid kaks põhimõtet: esiteks anna õpetajatele kõvasti lisatööd, siis pole neil aega ega energiat enda eest seismiseks; teiseks külva segadust vastuoluliste sõnumitega, siis keegi ei tea enam, mis tegelikult toimub.

Uue õppekava eesmärk oli muu hulgas vähendada õpilaste ja ka õpetajate koormust. Põhikoolis peavad õpilased nüüd sooritama loovtöö, gümnaasiumis on aga üks lõpetamistingimusi praktiline töö või uurimistöö. Kuna töötan puhtas gümnaasiumis, saan siin ainult viimasest rääkida.

Kui idee, et gümnaasiumilõpetaja on ka kirjutanud ühe uurimistöö, mis oleks hea ettevalmistus ülikooliõpinguteks, on põhimõtteliselt kiiduväärt, siis peab tõdema, et see tähendab nii õpilasele kui ja õpetajale tohutult lisatööd.

Meie koolis peab iga õpetaja juhendama keskmiselt viit õpilast. Kuna tunniplaanis selleks kindlat kohta ette nähtud ei ole, toimub peaaegu kogu juhendamine tunniplaaniväliselt. See aga tähendab, et õpetaja kohtub juhendatavatega pärast tunde ja peab tundide ettevalmistamist ja tööde parandamist veel edasi lükkama.

Ka õpilase jaoks võib uurimistöö olla paras pähkel. Ka tema tegeleb sellega pärast tunde ja peab oma tihedas ajakavas ja õpetaja kohustusterikkas tööpäevas leidma aega juhendajaga kohtumiseks. Paljud õpilased on nii teema leidmisega, teema tausta uurimisega, õige uurimismeetodi leidmisega kui ka töö kirjutamisega päris hädas ja vajavad jooksvalt juhendamist, mis tähendab, et juhendaja ja õpilane vahetavad tihti e-kirju. Nii et õpetajatel pärast tööpäeva lõppu juba igav ei hakka!

Hea oleks olnud, kui haridusministeerium oleks kasvõi korra meie kooli sisekoolitusele ühe vaatleja saatnud. Siis oleks ministeerium võib-olla aru saanud, et heast mõttest võib saada logistiline katastroof. Kui palju tunde me oleme juba veetnud, et paigutada seda suurt projekti nimega «uurimistöö» oma kooli aastaplaani!

Kui kaua oleme juba arutanud, kuidas uurimistöö protsessi ja tulemuse hindamine peaks toimuma! Ja kui palju hakkame nüüd tulevikus uurimistöid retsenseerima ja kaitsmisi vastu võtma, kui meil on igal aastal 180 lõpetajat!


Mis eelmisel õppeaastal haridussüsteemis toimus, tundub peaaegu juba (tragi-)komöödiast pärit olevat. Nii palju vastuolulisi signaale pole ammu laiali saadetud. Siinkohal mõned näited.
Haridusminister ja haridusministeerium räägivad ikka veel õpetajate 35-tunnisest töönädalast, mis juba varem oli ebarealistlik (vaata nt Eesti Haridustöötajate Liidu 2009. a uuringu kokkuvõtet) ja mis pärast loovtööde ja uurimistööde sisseviimist on lihtsalt ulmeline näitaja.

Terve eelmise õppeaasta räägiti võõrkeeleõpetajatele, et võõrkeele riigieksami suulise osa salvestamine on 2013. aastast kohustuslik. 7. mail (st eksamipäeval!) aga jõustus ministri uus määrus, mille järgi on salvestamine endiselt vabatahtlik.

Mõni aasta tagasi töötati välja nõue, et gümnaasium peab pakkuma kolme õppesuunda. Kui palju tööd tegid koolid selle nõude kallal! Mõned gümnaasiumid pandi just selle nõude pärast kinni. 2012/2013. õppeaasta lõpuks kuulutati aga järsku välja, et kolm õppesuunda gümnaasiumis pole kohustuslikud.

14. juunil ütles haridusminister Postimehe intervjuus, et nende ettepanek on, et [klassijuhatajatasu] oleks palga sees. 19. juuni riigikogu infotunnis ütles minister aga: «Mis puudutab klassijuhatamist, siis raha klassijuhatamise tasustamiseks eraldatakse jätkuvalt.»

Kõige ilmekam näide haridusstrateegia vastuolulisusest on uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (PGS), mille järgi on riigieksam läbitud ka ühe protsendiga, aga rahuldavalt sooritatud 20 protsendiga. Kuidas saab haridust nii naeruvääristada?! Pean siin nõustuma Priit Kärsnaga, kelle arvates oleme nüüd «teel viie lollima hulka» (PM, 21.06).

Kokkuvõtvalt saab ainult öelda, et haridusest on saanud segaduse ja osaliselt ka naeruväärsuse allikas. Et seda kõike taluda, soovin meile kõigile, eriti õpilastele ja õpetajatele, head huumorimeelt uuel õppeaastal!

P. S. Palgast ma enam ei räägi, sest õpetajate madal palgatase on seotud valitseva ideoloogiaga, mis peab enne muutuma, kui saame õpetajate tööd väärikalt hinnata. 16 (!) aastat tagasi ütles üks tuntud koolidirektor: «Eestis on väärtushinnangud ikka veel paigast ära. Õpetaja elukutse on ju eliitelukutse, sest nemad ju koolitavad tulevasi riigijuhte ja spetsialiste ning peavad oma vastutusrikka töö eest saama ka väärilise tasu. Õpetajate /…/ madalad palgad kinnitavad, et riigis on väärtushinnangud väärastunud.» Millised need väärtushinnangud Eesti ühiskonnas minu kogemuste järgi endiselt on, seda illustreerib üks Youtube’i video aadressil http://tinyurl.com/opetaja.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles