Kui inimesi on vaja jagada suurel kiirusel ja hulga kaupa, siis oleks ju imeline, kui saaks igaühel lasta täita tõhusa testi ja vastavalt linnukestele kastis inimesed ära jagada. Mõnes mõttes nagu Aldous Huxley «Hea uus ilm»: inimesel on omadused ja neile vastab koht.
Poleks tarvis kulutada aega vesteldes, hinnates ja vaagides. Ent see, mis antiutoopias on lihtne, põhjustab päriselus vigaseid valikuid. Kui tagajärg on ainult organisatsiooni mainekahju, siis on tegelikult ju kõik veel parandatav.
Põhimõtteliselt, eriti jõustruktuurides, võivad valede valikute tagajärjed – kui inimesed on oma vastuste põhjal lihtsatele küsimustele määratud ametikohtadele, kuhu nad ei sobi – olla ka palju hullemad.
Kaitseväes kasutatakse kutsealuste jaotamisel juba kuuendat aastat Thomase testi, mis ei mõõda seda, mida ta mõõtma peab, pahandab kaitseväelasi ja solvab psühholooge ning maksab maksumaksjale 30 000 eurot aastas.
Nii kaitsevägi kui kaitseministeerium rõhutavad, et see on vaid üks tööriist ning tegeliku otsuse teevad ikka jaoülemad. Nemad jällegi otsustavad 79 protsendi ulatuses testi tulemustest lähtudes, mis, nagu juba öeldud, ei mõõda seda, mida temaga mõõdetakse.
Ükski teine kaitsevägi maailmas Thomase testi ei kasuta, küll aga on Kanada arbitraaž ühes töövaidluses otsustanud, et seda meetodit võib kasutada vaid intervjuu abivahendina. Üsna hästi paistab välja ka riigikaitse juhtide soov tõestada, et kuigi neile on kott pähe tõmmatud, pole neil kott peas.
Väidetakse, et 79 protsenti testiga mingile ametikohale sobilikuks kuulutatutest sai tegelikult selle ametikoha oma ülemalt. Väga tore? Paraku näitab seegi rohkem seda, kui piinlikult nõrgal järjel on kaitseväes ja teistes Thomasega tegelenud asutustes teadmised sellest, kuidas mingit valikumetoodikat hinnata.
Kui kutsealused saadetaksegi väljaõppele testi järgi, siis sisuliselt pole ülematel hiljem võimalik valida kedagi, keda test poleks sellele ametikohale määranud. Öelda selle põhjal, et test töötab, on sama sisutu, kui olla siiralt imestunud, et kodus on see vorst, mis poest osteti, aga mitte kõik ülejäänud maailma vorstid.
Thomase meetodi ümber toimuv esitab mitu küsimust. Esiteks, kui palju on selliseid teenuseid ja tooteid, mida kaitsevägi ostab, suutmata hinnata nende kvaliteeti ja otstarbekust? Teiseks, kui palju on selliseid kahtlase otstarbe ja tõestamata kasuga kulutusi avalikus sektoris veel?
Küll aga on kiiduväärt, et kaitsejõud on endale palganud kriitilised eksperdid, kes julgevad oma erialal mõtlematuse vastu astuda ka käsuliinidele vaatamata. See lubab loota, et isegi kui esimeses eufoorias on otsustatud valesti, osatakse viga parandada.