Ahto Lobjakas: identiteedi nähtamatu déjà vu

Ahto Lobjakas
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ahto Lobjakas
Ahto Lobjakas Foto: Peeter Langovits

Kolumnist Ahto Lobjakas kirjutab, et keel on õpitav ja unustatav ning otsustavad selle üle inimesed ja ühiskonnad ise, kuid need otsused tuleb langetada ratsionaalselt ja aukartusega ajaloo ees.

Postimehe kolumnist ja Soome Euroopa asjade minister Alexander Stubb säutsus eile: «[Olen] Alati uhke teavitama maailma, et Soome on kakskeelne – soome- ja rootsikeelne. Mõlemad keeled [on] osa meie identiteedist, kultuurist ja ajaloost.» Stubb reageeris Twitteris uudisele, et petitsioon muuta rootsi keele õppimine Soome koolides vabatahtlikuks on saanud 50 000 allkirja. Teisisõnu küllalt, et sundida Eduskunta teemat arutama.

Stubb on soomerootslane – või soomemaarootslane, kui tõlkida Soome rootsikeelse vähemuse enesemääratlust finlandssvensk. Ta kasvas kakskeelsena, nagu enamik maismaa-soomerootslasi (st välja arvatud Ahvenamaa, mis on eristaatuses). Praeguseks on soomerootslaste osakaal Soome rahvastikus kahanenud viie protsendi lähistele, kuid ajalooliselt on nende tähendus palju suurem.

Soome on sajandeid olnud osa Rootsi riigist. Rootsi sugu rahvast on Soomes elanud iidsetest aegadest, kindlasti enne aastat 1000 – ilmselt nagu Eestiski. Soomerootslastel on suur poliitilis-tavandiline tähendus: 1979. aastast on Rootsi Rahvapartei olnud osa igast valitsuskoalitsioonist, tihti kaitseministri portfelliga. Selline asjakorraldus näitab traditsiooniliselt suur usaldust kahe rahvusgrupi vahel. See usaldus omakorda on oma erinevates mõõtmetes – hariduslikus, poliitilises jne – ühemõtteline ühiskondlik kapital.

Mis ei tähenda, nagu rõhutab Stubb ka eilses Helsingin Sanomates, et ühiskond ei võiks teemat mõistlikult arutada. Kindlasti sõltub rootsi keele kasutusväärtus piirkonnast. On piirkondi, kus on juba kasulikum vene keele valdamine. Nii pakub Stubb, et Soome võiks senise rootsi keele õpetamise praktika teatud mõttes ümber pöörata: kui praegu hakatakse rootsi keelt kohustuslikult õppima 7. klassist (2016. aastast kuuendast), siis tulevikus võiks õpe alata varem, mil lapsed on keelte suhtes vastuvõtlikumad. Seitsmenda klassi paiku võiks laps ise otsustada, kas rootsi keele õppimist jätkata või mitte.

Stubb markeerib intervjuus väga tähendusrikkalt emotsioonide destruktiivset potentsiaali. Kaalul on ühiskonna eneseregulatsioon. Seni suhteliselt väikeste hõõrdumistega toiminud kulissi-kakskeelsusest võib saada rindejoon lõhestavas tribalistlikus (ehk hõimu-)konfliktis.

Eesti lugejale võib siinkohal andeks anda teatava äraspidise déjà vu tunde. See kõik tuleb meile tuttav ette, ainult teise külje pealt. Soome reaalsus on see, kus ilmselt enamik meist instinktiivselt oleks. Jäänuks «hea vana Rootsi aeg» (vrdl «Kungla rahvas», mis tuletatud rootsikeelsest kung-sõnast, meie «kuninga» vastest) püsima, võiks meiegi etniline tegelikkus praegu meenutada Soome oma. Aga kuigi me lubame kakskeelsust Noarootsi asulasiltidel ja mitte Peip­si ääres, moodustavad rootslased elanikkonnast tühise promilli, samas kui venekeelseid on enam kui veerand.

Kuid juba suuresti peetud keelevaidlustest olulisema paralleeli leiame topeltkodakondsuse teemas. Postimees lahkab viimast oma juhtkirjas (14.06) väljarändajate võtmes – kas ja kuidas teha neile lihtsamaks sideme säilitamine sünnimaaga. Debati päristaustaks, seda tunneb enamik meist ilmselt oma kuklatundega, on ikkagi venelased ja nende saatus meie maal.

See viib meid küsimuse juurde, millele tegelikult taanduvad, kuigi eri suundadest, nii Soome kui Eesti etnilised eneseotsingud. Kes on need, kes end selliseid debatte pidades ja otsuseid langetades määratlevad? Kes on «meie»? Soomes on meie-pinnaks kodanikud ja küsimus taandub teataval määral vähemuste õigustele konkreetses ajaloolises olukorras.

Soomerootsi keele hääbumist ei karda realistlikult keegi (mis kasu oleks sel keelel purssivate soomlaste massidest?), küsimus on ühiskonna enesemääratluses ja selles, kuidas hinnatakse seni toiminud solidaarsusmehhanisme ning solidaarsust ennast. Määrav on enamuse enesekindlus ja vähemuse ajalooline kaal. Näiteks kes on makse maksnud Suurbritannias, teab, et blanketid on nii inglis- kui kõmrikeelsed – maksuameti peakontor asub Walesis.

Meie jaoks on see kõik palju keerulisem, sest oleme riigina palju toorem moodustis. Paljud meie enesemääratlusinstinktid on imporditud lühiühendatult 19. sajandist, mil meie maa(ilma)nurgas rahvusriigid kuju võtsid. Viimasele on ajalugu setitanud meie teistesse suhtumise praktikat, mida tagasivaates kirjeldab tegelikult päris hästi värdsõna «rahvuskehand». Eritlus toimub keele ja päritolu põhjal viisil, millest päris selget sotti saavad vaid rahvusliku muldkeha taga eestlased ise.

Rahvuskehand ei ole tingimata suletud, aga sissepääs sellesse sõltub täielikult emotsionaalsest massisuvast. Markantseim on mustanahaliste staatus: mõne võtame maskotlikult omaks (eriti kui nad on keele ära õppinud), teistele näitame seljaajuga ust enne, kui nad suud jõuavad paotada. Sisuliselt sama skeem kehtib venelastele – ning kõlbab ka keele- ja kodakondsusseaduse alusväärtuste lihtsustatud kokkuvõtteks.

Suur osa suhtumisest ei ole loomulikult ainult ratsionaalse valiku objekt, pole kunagi olnud ega ole ka praegu. Selleks oleme oma ajaloole liiga lähedal. Rahvusriigi polster ühiskonna eneseteadvusel alles kasvab ja postrahvusriiklikusse Euroopa olevikku on pikk tee (mis, võimalik, meie jaoks sinna ei juhatagi).

Etnilise ja keelelise enesemääratluse ja -kehtestuse küsimustes põimub väga palju sellist, mille suhtes me ei saa ega suuda parima tahtmisegi juures olla heaperemehelikud. Me ei loo ajalugu, ajalugu on loonud meid. Nagu ütleb Stubb Helsingin Sanomates, on rootsikeelsus «suur osa Soome ajaloost, tsivilisatsioonist ja kultuuripärandist». Kas praegustele perus-soomlastele see meeldib või mitte, teavad nad seda või mitte, on nad tänapäeva saabunud seda rada pidi.

Sama kehtib meie kohta. Ükskeelne saab olla vaid eneseisolatsioonis. Nagu ka ühevereline. Vaid üksainus samm ajaloos tagasi tõmbab mõlemal vaiba jalgade alt. Üks on bioloogilise ja teine mõistusliku pärandi kandja, kumbki pole tagantjärele valitav. Pärandist võib loobuda, see üles öelda, aga kellena? Keel on õpitav, keel on unustatav ja otsused on muidugi inimeste ja ühiskondade teha.

Aga need otsused tuleb langetada ratsionaalselt ja – veel kord – aukartusega ajaloo ees. Teleseriaalis «Spartacus» ütleb Rooma väejuht Marcus Licinius Crassus nimitegelase kohta, et ajalugu peab otsustama, kumb neist õigeks jääb. 2000 aastat hiljem kindlasti mitte Crassus, hoolimata oma fiktiivsest perspektiivitundest. Aga nii peame meiegi (koos soomlastega) arvestama, et valime inimestena, kelle esivanemad sajandist sajandisse laenasid võõrastelt hõimudelt sõnu, mõtteid, mehi ja naisi. Valime eestlastena, kelle kodumaa põhjarannik kubiseb põhjagermaani kohanimedest. Valime oma järeltulijate esivanematena, kellest me ei tea mitte midagi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles