Peeter Espak: üheksa kuud rahu sünnini?

Peeter Espak
, teoloog ja oritentalist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Espak
Peeter Espak Foto: Erakogu

Seekord on Palestiina-Iisraeli rahukõnelustelt põhjust edu oodata, kirjutab Peeter Espak, TÜ orientalistikakeskuse vanemteadur.

Keset rahutusi või kodusõdasid pea kogu Lähis-Idas räägitakse viimastel päevadel pommiplahvatustes ja meeleavaldustes hukkunute kõrval üha rohkem ja kõvema häälega taasalanud läbirääkimistest Iisraeli ja Palestiina omavalitsuse vahel.

Kuna kõneluste peamine vahendaja ja initsiaator on USA, siis paljude meelest üritab president Obama ja tema meeskond sellise käigu ettevõtmisega midagi saavutada ainsas kohas Lähis-Idas, kus temast veel midagi sõltub.

USA afäärid nii Iraagis kui ka Afganistanis on lõppenud halvasti ning sündmused Egiptuses ja Süürias, kuid ka paljudes teistes rahutuste käes vaevlevates riikides, on väljunud kontrolli alt. Ilmselgelt ei suuda USA ülivõimas sõjamasin ega ka luureaparaat reaalsuses enam asjade tegelikku kulgu suunata.

Kuigi tuhanded vandenõuteoreetikud näevad kõikides aset leidvates sündmustes kas USA, juutide, tulnukate, kapitalistide või bilderberglaste vandenõu osavat niiditõmbamist uue maailmakorra kehtestamisel, arenevad asjad tegelikult üpriski kaootiliselt.

Toiduainete hinna tõus maailmaturul, mõne üksikaktivisti enesesüütamine või siis lekitamised avalikkusele võivad esile kutsuda ajaloosündmusi, millest ka USA luureorganid saavad algul pigem aimu mõne rahvusvahelise uudistekanali otsepildist kui enda luureallikatelt.

Tuhanded tuumalõhkepead ja tosinkond lennukikandjat on praeguses Facebooki, Youtube’i ja infosõdade maailmas samasugused vananenud relvad, nagu seda olid hobused ja mõõgad I maailmasõjas.

Rahu vahendajana Iisraeli ja Palestiina vahel läheb USA seega oma imago päästelahingusse, mille edukast lõpplahendusest sõltub ka ameeriklaste ja nende elulaadi (sh dollari) edasine maine kogu maailmas.

Lähiajaloo kõige komplitseerituma ja pikaleveninuma konflikti kasvõi osaline lahendamine kaaluks mitu korda üles kõik viimase paarikümne aasta ebaõnnestumised. 20 aastat tagasi sõlmitud Oslo lepete sihtide lõpuleviimine oleks sümbol, millest saadud positiivse mainesüsti najal võib USA läänemaailma absoluutse juhina elada aastakümneid.

Palestiina-Iisraeli rahukõnelused teeb aga paljutõotavaks just see, et praegu näib olevat kõigi kolme poole jaoks kokkuleppele jõudmise poliitiline kasu suurem, kui võiks olla ebaõnnestumisel. Ameerika vajab kasvõi ühte suurt momenti, kus saaks rõhuda õnnestumisele Lähis-Idas. Iisraeli ümber olev araabia maailm on aga kaoses ja ettearvamatu.

Ka tuumariigiks pürgiva Iraani mõju elimineerimine Iisraeli lähedalt on tõenäoliselt üks esmaseid sihte Iisraeli püüetes. Palestiina omavalitsusel on aga sellises olukorras reaalne võimalus muutuda üle maailma tunnustatud iseseisvaks riigiks ning endale välja kaubelda tingimusi, millega Iisrael Lähis-Ida stabiliseerudes enam kunagi ei nõustuks.

Kindel on aga see, et ühegi riigi äärmuslik-fanaatilised liikumised võimalikke kokkuleppeid heaks ei kiida. USA evangeelsed-fanaatilised kristlased toetavad kokkulepperahu asemel pigem apokalüptilist sõda kurjusejõudude vastu, nagu ka radikaalsed Iisraeli äärmuslased, kes ei ole nõus loovutama ka ühte ruutsentimeetrit jumala poolt Iisrae­li rahvale antud maast.

Loomulikult ei ole nõus uskmatute saatanajõudude olemasoluga Vahemere idakaldal islamifanaatikud, kes loodavad õigluse võitu ja uskmatute lõplikku kaotust (st Iisraeli ja juudi rahva hävitamist), kui mitte kohe, siis vähemalt kunagi tulevikus saabuvas lõpplahingus. Oma äärmuslike jõududega koduriikides peavad aga arvestama kõik kolm.

20 aastat tagasi fikseeriti Oslo lepetega esimest korda ajaloos ametlikult suhted Palestiina Vabastusorganisatsiooni ja Iisraeli riigi vahel. Vahetult enne seda oli mitu aastat toimunud palestiinlaste ülestõus (intifada) Iisraeli ülevõimu vastu. Kahe poole läbirääkimised lõppesid kokkuleppega Norra pealinnas Oslos toimunud rahukonverentsil 20. augustil 1993.

Ametlik allakirjutamistseremoonia leidis aset Washingtonis septembris 1993 Bill Clintoni, Yasser Arafati ja Yitzhak Rabini osavõtul. Kokkuleppe silmapaistvaim läbimurre oli kahtlemata see, et Palestiina Vabastusorganisatsioon tunnustas Iisraeli riigi olemasoluõigust, loobus oma endisest eesmärgist «hävitada Iisraeli riik» ning lubas taganeda terrorismist ja vägivallast oma edasiste sihtide saavutamisel.

Iisrae­l aga omakorda tunnustas Palestiina Vabastusorganisatsiooni Palestiina rahva ametliku esindusorganina. Palestiina omavalitsus pidi edaspidi toimima demokraatlike valimiste kaudu. Ühtlasi oli eesmärk, et kaks teineteisest eraldatud palestiinlaste ala – Gaza ja Läänekallas, kust Iisraeli väed pidid lahkuma, moodustaks edaspidi administratiivse terviku.

Dokument oli eelkõige mõeldud ajutisena ning tähtsamad poliitilised otsused pidid jääma tuleviku läbirääkimiste ja uute lepete teemaks. Jeruusalemma staatuses, palestiina põgenike küsimuses, Iisraeli asunduste ning tulevikus loodava Palestiina iseseisva riigi piirides esialgsetel kõnelustel kokku ei lepitud.

Palestiina omavalitsusega seonduvates aspektides sõlmiti septembris 1995 samade poolte vahel ka veel Oslo II leppeks nimetatud dokument. Kõikides olulisemates küsimustes lõplike lahenduste leidmine pidi algama aastal 1996. Tegelikkuses aga rahuplaan ei õnnestunud. Iisraeli mõõduka peaministri Yitzhak Rabini mõrvas aastal 1995 Oslo lepetele vastu olnud radikaalsete judaistide hulka kuulunud terrorist.

2000.a juulis president Clintoni vahendatud läbirääkimised lõppesid tulemusteta ning paljuski tõenäoliselt Yasser Arafati poolt mahitatuna algas aastaid kestnud ja ohvriterohke palestiinlaste teine intifada.

Kumbki pool ei olnud tegelikult valmis nii suurteks järeleandmisteks, kui Oslo lepete järgi oleks pidanud tegema. Kuigi Palestiina omavalitsusest sai reaalselt toimiv institutsioon ja korraldati ka parlamendi- ja presidendivalimised, ilmestab palestiinlaste sisepoliitikat pigem lõhestumine Fatah ja Hamasi vahel.

Oluline viimase aja sündmuseks palestiinlaste poliitilistele jõududele oli 2012. aasta novembri lõpus ülekaaluka poolthäälega ÜRO-lt vaatlejariigi staatuse saamine.

Kui ka Iisraelis paljud tõenäoliselt nii sooviksid, ei õnnestu rahvusvaheliselt tunnustatud ja suveräänse Palestiina riigi teket kaua ilma oma mainet liigselt kahjustamata takistada. Arvestades asjaolu, et juudid, araablased ja ka kristlased on pikalt ühel ja samal ajaloolisel kodumaal kõrvuti elanud, oleks kahtlemata ahvatlev ka selline võimalus, mille kohaselt oleks pühal maal üks territoriaalne moodustis, kus saaksid vabalt elada ja liikuda kõik erinevad rahvad.

Olukord aga sunnib peale siiski kahe eraldi riigi tekke, sest pärast rohkem kui pool sajandit kestnud ohvriterohket konflikti on sõbralik kooseksisteerimine samal territooriumil rohkem unistuste valdkonda kuuluv utoopia, kui reaalselt teostatav plaan.

Parimal juhul suudetakse ehk kokkuleppele jõuda mõningate alade ühises administreerimises või siis läbipääsuteede garanteerimises.
USA vahendusel on nüüd alanud uus katse Oslo lepetega alguse saanud lõplike lahenduste leidmisel, mille tulemusena peaks tekkima iseseisev Palestiina riik. Eri kõnelusi, pinnasondeerimisi ja plaane rahuks on aga viimaste kümnendite jooksul ette võetud pidevalt.

Lisaks üleüldisele ebastabiilsusele kogu Lähis-Idas eristab aga just hetkel alanud läbirääkimisi paljudest teistest sarnastest katsetest ka kindlameelne toon ja positiivusus, millega juba peaaegu on mõista antud, et lahendus on käegakatsutav ja saabub enne aasta möödumist. Rahulaps oleks justkui juba Iiraeli läbirääkija naissoost justiitsministri Tzipi Livni ja palestiinlaste pealäbirääkija Saeb Erekati poolt eostatud ja tema sünd seeläbi kindel.

Nagu USA välisminister John Kerry mainis, on eesmärk «lõpliku staatusleppe saavutamine järgneva üheksa kuu jooksul». USA justkui esitakski juba tulevast kokkulepet kindlana. Päris täpselt ei olevat veel aga teada eri poolte järeleandmiste ulatus ja kokkulepete lõplik iseloom. Olgu aga lepete sisu milline tahes, on selge, et erinevaid sihte taotlevate äärmusrühmituste vägivald regioonis jätkub veel aastakümneid.

Esimesel ametiajal mõtlevad presidendid tavaliselt üle kõige selle peale, kuidas võita järgmised valimised. Teisel ametiajal kerkib alati üles küsimus presidendi kohast ajaloos.

Kas jääda rahva mällu ja ka ajalooõpikutesse kui kõigest esimene mustanahaline president USAs või hoopiski kui tõeliste maailmaajalooliste muutuste läbiviija ja eestkõneleja, on kindlasti ka see, millest mõtleb intensiivselt juba ühte Nobeli rahupreemiat omav Barack Obama.

Iisraeli-Palestiina konflikti lahendamine teeks Obamast igaveseks maailmaajaloolise suurkuju ning maailma võimsaim mees, kellel enam valimisi ees ei seisa, võib koha eest ajaloos olla võimeline rohkemaks, kui oskame eeldada.

Eestile, nagu ka kõikidele teistele erinevate imperialismisurvete all kannatavatele väikekultuuridele on aga eelkõige ülioluline asjaolu, et läbirääkimiste lõpptulemusel peaks sündima kaks rahvusriiki. Kuigi vähemuste õigused peaks olema kaitstud, on põhimõte ikkagi selles, et Iisrael jääb alati juudiriigiks, nagu ka Palestiina oleks edaspidi araabia maa.

Kuigi Rein Müllerson väidab, et riigid, nagu me neid tänapäeval tunneme, on juba maailmast kadumas ja ka Eesti ei kesta edasi «rahvusriigina, sest nende aeg on möödas, vähemalt Euroopas» («Orwelliliku ühiskonna vari», PM 03.04.2011), näitab maailma poliitiline reaalsus hoopis teist teed.

Ei Nõukogude ega Hiina kommunism, Euroopa Liidu osa mõttevoolude paiguti üha enam kommunistlikku internatsionaali meenutav imperialistlik retoorika ega ka (islamiäärmuslik) pan-arabism koos kõikide oma eestkõnelejatega ei ole suutnud ega loodetavasti ka suuda väikerahvaid ja nende kultuure hävitada.

Toetades kasvõi moraalselt kahe rahvusriigi rahvusvahelisele õigusele tuginevat teket, toetab Eesti kaudselt ka enda riigi ja kultuuri püsimajäämist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles