Esimest korda osalesid Eesti sportlased paraolümpiamängudel 1992. aastal Albertville’is ja Barcelonas. Seni on meile edukaim paraolümpia olnud Atlantas 1996, mil võitsme üheksa medalit. Ujuja Marge Kõrkjas on kõigi aegade parim Eesti paraolümplane, kes on osalenud neljadel mängudel ja võitnud kokku seitse medalit.
Paraolümpiamängudel osalemise kordade poolest on Margega võrdses seisus nii kergejõustiklane Helena Kannus kui laskur Helmut Mänd. Talialadel on meie edukaim olnud suusataja Vilma Nugis, kes võitis 1994 Lillehammeris pronksi.
Meeskonnaaladel on eestlased olnud edukad kelguhokis – Nagano mängudelt 1998 saadi neljas koht. Viimastel aastatel on Eesti parim olnud seliliujuja Kardo Ploomipuu, kes võitis Pekingi paraolümpial pronksi.
See on Eesti puuetega sportlaste tipp, kuid paljudele puuetega inimestele on sport igapäevane oluline elu osa. Loodan, et jõuame siin Eestis oma väärtusruumis võimalikult kiiresti olukorda, kus kõik avalikud ehitised, sealhulgas spordirajatised, arvestavad puuetega inimeste erivajadusi. Et kõigisse ujulatesse, staadionidele ja spordisaalidesse oleks täielik ligipääs ka puuetega inimestel.
See eeldab mõtteviisi edasist muutust, sest tihti veel lihtsalt ei tulda selle peale, et on elementaarne luua tingimused ka erivajadustega inimestele. Uus planeerimis- ja ehitusseadus peab selle poolest olema täiesti selge. Paraolümpialiikumine pakub võimalusi ka kaitseväelastele, kes on teenistuse käigus vigastada saanud. Nii on tippsport ka neile jätkuv eneseteostusvõimalus.
Ka praegu on üle Eesti veel palju neid puudega inimesi, sealhulgas lapsi, kes võiksid leida eneseteostuse spordis, ka tippspordis. Nende inimeste innustamisel on vajalik nii spordiliitude kui ka omavalitsuste panus ja koostöö.
Aga peamine on suhtumise muutus ja ükskõiksuse vähenemine. Loodan ka, et järjest rohkem Eesti vastutustundlikke ettevõtteid leiab tahet ja võimalust toetada Eesti Paraolümpiakomitee tegevust puuetega inimestele spordi abil uute eneseteostusvõimaluste leidmisel.