Ülo Mattheus

FOTO: SCANPIX

Kirjanik Ülo Mattheus kirjutab, et Eesti väiksust arvestades võiks just arutlevad rahvaküsitlused olla meie tee, mida parlament tulevikupoliitikaid koostades ka arvestab. Tulevikku tuleb planeerida, et täituks Juhan Liivi prohvetlik unistus.

Keegi meist ei tea täpselt, missugune on tulevane Eesti. Meenub vaid paar prohveti moodi meest. Üks neist oli Juhan Liiv, kes arvatavalt 1905. aasta paiku kirjutas, et «ükskord on Eesti riik /---/, et väikse rahva keskel on õnn ja armastus, on armsad vanemad, lapsed, ja armas on vabadus».

Liiv seda riiki ei näinud, ilmselt mitte ka õnne ja armastust, ka lapsi mitte. Mine tea, mida ta nägi ja milline oli ta maailmapilt. Oma haigusperioodidel kujutles ta end tsaar Aleksander II ja Lydia Koidula pojaks ning Poola troonipärijaks.

1931. aastal Eestist lahkunud Vend Vahindra kuulutas laadaplatsidel hukku ja häda kogu maailmale, sealhulgas Eestile ja tervele Baltikumile, mida ta tahtis ühendada budistlikuks Pan-Baltooniaks, kus kõneldakse vene keelt. Võib-olla veidra väljanägemise tõttu ei võetud teda tõsiselt ja peeti lihtsalt laadatolaks. Keegi ei kujutanud toona ette neid õudusi, mis hiljem juhtusid.

Et tuleb Eesti inkorporeerimine Nõukogude Liitu, elanike massihävitus ja küüditamine Siberi avarustele. Võib-olla ka mitte Vend Vahindra. Aga kui oleks kujutlenud, võib-olla me oleksime siis kohe, juba 1940. aastal vägivallale vastu hakanud.

1975. aastal uskusid vaid vähesed, et Nõukogude Liit lakkab olemast ja Eesti saab vabaks. Mitmed neist, kes uskusid, istusid vangilaagris või hoidsid madalat profiili kanalavalvurina töötades. Brežnevi aeg tundus toona kestvat igavesti. Isegi kui vanakesed (Brežnev, Andropov ja Tšernenko) järjepanu surema hakkasid, näis süsteem ise ikka kindlana püsivat. Veel 1988. ja 1989. aastal ning hiljemgi kutsusid mitmed rahva liidrid, kes ka praegu on võtmepositsioonidel, meid üles vaoshoitusele ja leppimisele mingisuguse staatusega NSV Liidu sees.

Enamik inimesi suudab paraku vaadata vaid väga lähedale. 2007. aastal ei prognoosinud keegi veel majanduskriisi ja elati majanduskasvu vaimustuses, olgugi et kriis saabus juba järgmisel aastal. Põhjused, miks inimesed hääletavad jalgadega ja lahkuvad Eestis, ei peitu siiski ainult 2008. aasta majanduskriisi järelmeis, vaid paljuski juba varem tehtud otsustes või ka otsustamatuses.

Peamiselt ehitusele orienteeritud tööturg nihkus paigast ja tõi kaasa tööjõu ebaproportsionaalse kasvu just selles sektoris. Ehituse kui majanduse toonase kasvumootori kõrval oleks tulnud tähelepanu pöörata ka teistele valdkondadele.

Kuid riigikassase raha pillutav buum pimestas, ja mine tea, kas seda pimestust olnukski võimalik administratiivsete meetmete või mingite imeprillidega ravida. Nüüd on tagajärjeks ehitustööliste massiline väljaränne või pendeldamine Soome-Rootsi vahel ning samal ajal struktuurne tööjõupuudus teistes sektorites.

Tõsi, lahkuvad või pendeldavad ka arstid, medõed, teadlased… 2004. aastal Euroopa Liiduga ühinedes kohaldas enamik Euroopa Liidu vanu riike (v.a Suurbritannia, Rootsi ja Iirimaa) liituvatele riikidele tööjõu vaba liikumise piirangu 2+3+2 aastat. Levisid hirmuäratavad müüdid Poola torumehest, kellest sai Ida-Euroopa odava tööjõu sümbol. Vastsed liitujad teiselt poolt käsitlesid piiranguid oma kodanike alavääristamise ja diskrimineerimisena.

Praegu ei kõlista hädakella siiski mitte vanad liikmesriigid, kuhu tööjõud sisse voolab, vaid meie, nn idaeurooplased, kelle juurest tööjõud ja sellega ka rahvuslik rikkus kosena välja pahiseb. Kujutan ette, et nii mõnegi Ida-Euroopa poliitiku hinges võib valitseda kahetsus, et ta üleminekuperioodide vastu sõdimise asemel ei taibanud neid veelgi pikemaks kaubelda, nii näiteks 20 või 30 aastaks, et hoida tööjõud oma kodumaal.

Tõsi, see ei takistanuks tööjõu liikumist kolmandatesse riikidesse, olgu või Austraaliasse, kuid vähemasti 12 Euroopa Liidu riigil, sealhulgas Soomel, oleksid võõrtööjõule tabalukud ees. Küllap see hoidnuks paljusid ettevõtlikke inimesi lahkumast ja jätnuks nad tegutsema oma riigi hüvanguks.

Me ei tea, missugune on tulevane Eesti, paljuski just seepärast, et me ei suuda langetada õigeid otsuseid. Meil pole mingit garantiid, et poliitiline süsteem suudab ellu viia kõige õigemad ja kõige vajalikumad poliitikad.

Paratamatult langetame otsused oma aja kontekstis: 2004. aastal tegime seda liitumisõhinas ja 2007. aastal buumi kõrglainel. Käsi ja hing keeldub maalimast tulevikulõuendile tumedaid toone ja otsustamast midagi muud, kui nonde aegade tuhin dikteerib.

Ometi peame igal ajahetkel suutma prognoosida, missugune on meie tänaste otsuste mõju ja missugune on selle tulemusel tulevane Eesti. Ning kas seal on ka õnn ja armastus, nagu unistas Juhan Liiv?

Eurofoundi küsitluste kohaselt on Eesti elanikud oma õnne ja heaolu tajumise poolest Euroopa Liidus tagantpoolt viiendal, õnneliku planeedi indeksis aga 117. kohal (Eesti inimarengu aruanne 2012/2013). Kuigi need uuringud tuginevad inimeste enda subjektiivsetele hinnangutele, ei saa neid näitajaid ka ignoreerida, sest need peegeldavad inimeste hinnangut oma elujärjele ja riigi toimimisele. Nii ilmselt tuleb õnnest edasi unistada ja selle nimel jätkuvalt tegutseda.

Tänased probleemid on meil ju teada, mis tähendab, et on võimalik üsna selgelt öelda, mida toob tulevik, kui me neid ei lahenda. Meil on vaid ühe suurlinna tänava jagu rahvast ja tegelikult ju ei tohiks olla midagi ületamatut selle «tänava» elu korraldamisel. Paar valgusfoori siia ja paar sinna, hoonete ja nende funktsioonide optimeerimine – siin pood, seal ülikool, seal haigla jne.

Meie majanduse võti on meie ekspordivõimekus – see tooks raha riiki sisse, suurendaks meie tööviljakust ja tooks kaasa ka palgakasvu ning heaolu. Ekspordivõimekuse suurendamine eeldab nutikate tööstusharude arendamist. Samas on meil vaid üks tehnoloogiaülikool, sellal kui sotsiaal- ja humanitaaraineid õpetavate ülikoolide vahel valitseb tihe konkurents ja üksteise dubleerimine.

See ei tähenda, et humanitaare pole vaja – mõistagi on –, aga pole arukas paisata neid tööturule sellisel määral, et enamik neist ei leia ei erialast tööd ega õiget kohta elus. Seega ka mitte õnne ja rahulolu.

Meil on endiselt tegemata haldusreform ja nii raiskame endiselt riigi ressursse, mida võiks suunata näiteks teenuste pakkumiseks maapiirkondadesse, et ka maal oleks elu võimalik ning inimesed ei valguks kokku Tallinna ja Tartusse.

Seda teada ja tuntud loetelu võiks jätkata. Küsimus on praegu poliitilise süsteemi soovimatuses või suutmatuses planeerida poliitikaid pikemaks ajaks kui järgnevaks nelja-aastaseks valitsemisperioodiks, vastu võtta ebamugavaid otsuseid ja võtmeküsimusi otsustavalt lahendada.
Rahvastiku vananemise ja ettevõtlikuma osa väljarände taustal ei ole mõtet viidata mingile rahva müütilisele elujõule, mis pärast Liivi sõda Eestimaa nagu imekombel rahvaga täitis, ja uskuda, et see juhtub nüüdki.

Aeg on paraku teine. Kui toona sundis vajadus töökäte järele tööjõudu ise sünnitama, nii et paarikümne lapsega peredki polnud haruldased, siis nüüdsel heaolu ajastul pole seda demograafilist «imet» mõtet oodata – hea, kui ükski laps perre sünnib.

Tänapäeval lahendatakse asju pigem orjanduslike riikide kombel – pensionide ja sotsiaaltoetuste väljamaksmiseks tuuakse sisse odavat  tööjõudu kolmandatest riikidest, et tagada riigile vajalik maksutulu. Eestlaste rahvaarvu ja väikest iivet arvestades tooks see mingis perspektiivis kaasa ka rahvusriigist ja seega ka oma praegusest põhiseadusest loobumise. Nii nagu Tallinnas, hakkaksid Eesti asju põliselanike kõrval võrdväärselt otsustama ka sisserändajad.

Kui poliitiline süsteem ei suuda seada sihte pikemaks kui nelja-aastaseks valimisperioodiks, siis on ilmselt paratamatu, et tuleb leida uusi arengumootoreid ja lisamehhanisme. James S. Fishkini arutleva demokraatia mudel, mis on Eestis leidnud rakenduse rahvakogu näol, on üks võimalus.

Kindel on see, et keegi peab vaatama ka kaugemasse tulevikku kui neli aastat. Keegi, kelle sõnal on kaalu ka poliitilisele süsteemile. Iseenesestki mõista saab see olla vaid rahvas ise, rahvas kui põhiseaduslik kõrgeima riigivõimu kandja.

Kui ka rahva müütiline elujõud on nõrgenenud, siis rahva common sense, terve mõistus, toimib endiselt. Sest iga rahvas tahab ju rahvana püsima jääda ja on valmis selle nimel tegutsema. Meie lähiminevik ja Eesti riigi taastamine näitab, et see common sense on meil olemas. See tuleb vaid uuesti toimima panna.

Praeguse poliitilise süsteemi häda on selles, et see tagab küll ideede konkurentsi valimistel ja paneb inimese valima ühe või teise idee, ühe või teise erakonna valimisplatvormi vahel (võta-või-jäta-meetodil), kuid ei paku välja ühtegi mehhanismi, kuidas rahvas ise saaks ideid genereerida või vääraid poliitikaid tõrjuda. Eesti väiksust arvestades võiks just arutlevad rahvaküsitlused olla Eesti tee, mida parlament Eesti tulevikupoliitikaid koostades ka arvestab.

Pole ju lõpuks kahtlust, et oma tulevikku tuleb planeerida. Et tõepoolest täituks see Juhan Liivi prohvetlik unistus Eesti rahvast, mille keskel on õnn ja armastus, ega peaks otsima inimese jalajälge tühermaal nagu pärast Liivi sõda.

3 mõtet

•    Meie majanduse võti on meie ekspordivõimekus – see tooks raha riiki sisse, suurendaks meie tööviljakust ja tooks kaasa ka palgakasvu ning heaolu.

•    Rahvastiku vananemise ja ettevõtlikuma osa väljarände taustal ei ole mõtet viidata rahva mingile müütilisele elujõule, mis pärast Liivi sõda Eestimaa nagu imekombel rahvaga täitis, ja uskuda, et see juhtub nüüdki. Aeg on paraku teine.

•    Kui ka rahva müütiline elujõud on nõrgenenud, siis rahva common sense, terve mõistus, toimib endiselt. Sest iga rahvas tahab ju rahvana püsima jääda ja on valmis selle nimel tegutsema. Meie lähiminevik ja Eesti riigi taastamine näitab, et see common sense on meil olemas.