Taavi Eilat: pettunud poliitikud ja jõuline ajakirjandus

Taavi Eilat Foto: SCANPIX

Poliitikute hirm jõuliselt käituva ajakirjanduse ees on muutnud Eesti poliitiliste skandaalide kultuuri, leiab ERRi toimetaja Taavi Eilat oma värskelt kaitstud üliõpilastöö põhjal.

Täpselt aasta eest sõitis justiitsminister Kristen Micha­l toonitud klaasidega autos prokuratuuri õuele, lasi ennast üle kuulata ja pettus. Pettus pikas protsessis, millest polnud kasu midagi. Kahju tuli ikka kanda. Kahju ei kandnud toonane justiitsminister mitte ülekuulamisruumis olnud uurijate tõttu, vaid õues ootava ajakirjanduse pärast.

Ajakirjandus oli selleks hetkeks liikunud valvepositsioonilt edasi ja sihikud (loe: objektiivid) olid suunatud ministri ning tema erakonna peale, näpp aga ootas päästikule (loe: sulepeanupule) vajutust. Aeg oli rünnata, selgelt ja üheselt, sest ajakirjandus teadis «tõde». Ja poliitikud aina pettusid.

Just poliitikute pettumine nii ajakirjanduses, prokuratuuris kui ka üksteises ning ajakirjanduse jõuline positsioon on viinud Eestis poliitilise skandaali kultuuri paikaloksumiseni, leidsin Silvergate’i lahkavas bakalaureusetöös.

Tagantjärele vaadates tundub eelmine aasta kui unelmate suvi meediale. Ei olnud põhjust karta, et hapukurgihooaeg liiga peale suruks. Silver Meikar pani ühe arvamuslooga juba mais rongi liikuma ja enne suve suutnuks seda peatada vaid Reformierakond. Erakond ei saanud sellest toona aru.

Rong lasti veerema, sest ühe mehe hõiked tagumisest vagunist ei kostnud vedurijuhini. Kui ühel hetkel mõisteti, et rongi hoog on liiga suur, asuti tegutsema, kuid mitte pidurdama, vaid hõikajat välja viskama. Aga rong oli juhitamatu, vedurijuht koos saatjaskonnaga hoidis peast kinni ning imestas, mis või kes annab aina uut hoogu.

Rongi juhtis poliitikute asemel meedia. Meikari artikkel mustast rahast andis ajakirjandusele esimest korda võimaluse kirjutada teemal, millest «oldi teadlikud», kuid millest ametlikult rääkida ei saanud.

Analüüsides ajakirjanduse tegevust eelmise aasta skandaali ajal, torkavad silma murekohad meie meediamaastikul.

Esmalt tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et ajakirjandusel on poliitilise skandaali arendajana üha suurem roll, muutudes klassikalise arvamusplatsi loojast ise selgemalt seisukohti võtvaks.

Kui võtta ette Silvergate’i leheartiklid ja vaadata, kui palju oli negatiivseid hinnanguid ning kes neid andsid, tuleb välja, et kõige kriitilisemad polnud Reformierakonna suhtes mitte teised poliitikud või arvamusliidrid. Kriitilised olid ajakirjanikud ise, oma arvamuslugudes, juhtkirjades ja ka uudistes. Kahe päevalehe peatoimetajad põhjendasid bakalaureusetöö tarvis tehtud intervjuudes seda sellega, et neil oli pilt juba varem selge, kuid nad ei saanud ilma allikateta öelda, kuidas asjad tegelikult on.

Teadja rolli võtmine poliitilises skandaalis muudab tugevalt klassikalist arusaama ajakirjandusest kui vahendajast. Ma ei väida, et ajakirjandus käitub sellega valesti. Kuid mis peaks pakkuma poliitikutele kaitset ajakirjanduse rünnakute eest, kui ka peatoimetajad tunnistavad intervjuudes: «Meedia pingutas mingil hetkel lausa selle nimel, et Michal maha võtta» (Urmo Soonvald) või «Mingi hetkeni nõudis ajakirjandus Michali tagasiastumist» (Anvar Samost)? Tuletan meelde, et Meikari skeemi olemasolu teised poliitikud avalikult ei tunnistanud. Peatoimetajate sõnul olla seda tehtud suletud uste taga.

Skandaal jagunes kaheks vaatuseks, milles esimene kätkes rahastamis- ja teine valetamisskandaali. Kui rahastamis­skandaali sündmused meedias jäävad eelkõige kommentaarideks tegelikus elus toimunule, nagu näiteks Reformierakonna juhatuse koosolek, siis teine vaatus kiskus väga verejanuliseks. Ajakirjandus otsis süüdlast, ja kui saadi aru, et süüdlast ei pakuta, siis võeti vastu otsus, et keegi peab kogu olukorra eest vastutama.

Keegi pidi vastutama selle eest, et meedial oli tunne, et prokuratuuris on valetatud ja raha on kilekotis veetud. Õhk tuleb välja lasta, ja lõpuks lastigi ministri tagasiastumise ja Ilvese jäätamisprotsessiga.
Ajakirjandus saab poliitilises skandaalis teemat suunata, sest meedia määrab meie igapäevase kõneaine. Meedia määrab kõneaine ka poliitilises skandaalis ja üritab jätta kõrvale poliitikute püüdluse teemat vahetada, spinnida.

Reformierakond püüdis spinnida maareformile, kuid lõikas näppu, sest spinnija ei saa olla minister, kes on kahtluse all. Kui spinnida ei saa, siis tuleb ära kannatada. Kuulata ära meedia pakutud kõneaine ja seal sees rääkida nii palju, kui soov on, või seda üldse mitte teha. Reformierakond valis pigem viimase.

Kuna erakond ise tugevaid hinnanguid ei andnud, pididki seda tegema ajakirjanikud. «Kui sa näed, et poliitik ajab sulle häma või hakkab eest ära jooksma, siis sa muidugi lähed närvi, inimlikult,» nagu ütles Eesti juhtiv poliitajakirjanik. Teadagi, mis närviline inimene tegema hakkab. Annab vastulöögi ja esitleb enda seisukohta.

Meedia seisukohad läksid kohati sedavõrd tugevaks, et rünnatud minister süüdistas hiljem ajakirjandust poliitilise parteina käitumises. Kui üks peatoimetaja reageeris sellisele süüdistusele, öeldes, et see on nõder jutt ja näitab poliitikute kitsast maailmavaadet, siis teise juhtiva väljaande peatoimetaja tunnistas, et «mingis mõttes olemegi terve mõistuse partei, esindades neid, kelle esindajad ei ole võimul».

Sisuliselt võib sellest järeldada, et ajakirjandus tegi opositsiooni tööd, sest opositsioon ei reageerinud. Peamine, mis aga eespool öeldust järeldub, on see, et ajakirjanduse positsioon on jõuline, kui poliitikud ei käitu nende ootustele vastavalt.

Teine oluline järeldus aastataguse aja kohta on see, et poliitikud pettusid, sest nendega käituti alatult. Kui Silver Meikar, kes täna aasta tagasi viibis Birmas ja kirjutas seal oma memuaare, pettus oma erakonna tegevuses ja selles, et paljud talle noa selga lõid, siis Kristen Michali pettumus tuleb välja nii ajakirjanduse, prokuratuuri kui ka laiema avalikkuse suhtes.

«Tekkis meedia ja õiguskaitse interaktsioon,» ütleb endine minister uuringu tarvis tehtud intervjuus. Kõnekaid süüdistusi, kus skandaali üks või teine pool räägib, kuidas talle liiga tehakse ja «need teised» kuskil tänu sellele edu saavutavad, on rohkelt ja kõige selle juures püüavad pettunud poliitikud jätta endast ohvri muljet.

Erakonnast välja heidetud Silver Meikar võrdleb endale tehtut nõukogudeaegse parteist väljaviskamisega: «sama nagu Jüri Kuke represseerimine». Meikar on selgelt erakonna ohver. Kristen Michal seevastu võrdleb ennast korduvalt Andrus Veerpaluga, Eesti sangariga, keda paljud dopinguskandaali ajal uskuda ei tahtnud, kuid kellel tekkis spontaanselt suur toetajaskond. Kui minna loogilist samastamisteed, siis kehtivad laused «Usume Andrus Veerpalu!», «Usume Kristen Michalit!».

Kuigi minu ülesanne oma uuringuga ei olnud välja selgitada, kes kellele raha viis ja kes valetas, on üks kõige olulisem tulem arusaam, et Silvergate muutis edaspidist käitumist poliitilistes skandaalides. Seda näitas juba mai lõpus lahvatanud hääletamisskandaal – sellele reageeriti, et mitte kaotada toetust. Seetõttu toimub ka poliitilises skandaalis käitumine selle järgi, kuidas vältida toetuse vähenemist.

Kogu 2012. aasta skandaali juures nägime, et erakonna toetus hakkas alguses kasvama ja pärast kolme kuud võttis toetusgraafik suuna alla. See näitab, et skandaali mõju erakonna usaldusväärsusele on pikaajaline ja avaldub tihti alles hetkel, kui erakonna seest hakkavad kostma lahkhelid. Nii nagu Reformierakonna toetus kahanes hetkel, kui rahulolematust näitasid välja Kaja Kallas ja Andrei Korobeinik.

Olukord on paradoksaalne: demokraatlikus riigis on debatt erakonna sees normaalne ja tavaline, kuid ometi toetus kahaneb, kui sisemised vaidlused saavad avalikuks. Seega tuleb erakondadel leida ikkagi ühine kommunikatsioonistrateegia, mis pigem ei näitaks sisemisi erimeelsusi. Strateegia leidmisega Reformierakond ka suuresti põrus.

Kui erakonna endine peasekretär ütleb soovituse peale rääkida kommunikatsiooniekspertidega: «Mis kommunikatsiooni sul vaja on, kui sa tead, et pole nii teinud?», siis on selge, et maad oli võtnud peataolek.

Näib, et tagantjärele on poliitikud aru saanud, et strateegiat on vaja. Juuni alguses lahvatanud hääletamisskandaali puhul toodi poliitiline ohver, väikesest vastupunnimisest hoolimata, ja see summutas skandaali.

Avalikkusele on tarvis näidata, et teemaga tegeletakse ja probleemi lahendamine käib. Küsimus on veel selles, kas kiire lahendamine, mis kiskus esile palju musta pesu ehk sisemisi vastuolusid, väheneb ka taas toetust või mitte. Seda peaks näitama juba täna avaldatavad Emori uuringud.

Eesti poliitiliste skandaalide kultuur on muutunud sedavõrd, et hirm jõulise ajakirjanduse ees paneb poliitikud kiiresti reageerima. Tegi seda IRL elamislubade puhul ja tegi Reformierakond nüüd. On ainult üks erakond, ühe juhtivpoliitikuga, mis niimoodi ei käitu, sest ohvri rolli konstrueerimine käib ka selles poliitilises manipulatsioonis.

Taavi Eilat kaitses juunis bakalaureusetöö teemal «Ajakirjanduse ja poliitika roll ning suhted poliitilises skandaalis Silvergate’i näitel». Lisaks 406 analüüsitud meediatekstile tegi ta intervjuud Silver Meikari, Kristen Michali, Urmo Soonvaldi, Kärt Anvelti, Anvar Samosti ja Mikk Saluga.