Mart Raudsaar: Per se*

Mart Raudsaar. Foto: Sille Annuk

*) Ladina keeles: asi iseeneses. Aga mida teie siis mõtlesite?

Mõni aeg tagasi rääkis sõber mulle nõukogudeaegse anekdoodi. Suur poeet Puškin olevat tulnud õukonda, kus parajasti lauas söödi, ning olevat ukselt käratanud: «Жопа!» (tõlkes: p***e). Daamidel kukkunud lornjetid supikaussi ning kõik silmitsenud rabatult poeeti. Ilmselgelt lõbustatud Puškin pidanud dramaatilise pausi ja kostnud: «Желаю обществу приятного аппетита!» (tõlkes: soovin seltskonnale head isu). Ja pärast teist dramaatilist pausi: «Aga mida teie siis mõtlesite?»

Tõepoolest, üksnes rumal ei mõista algusest peale nalja, ning seda eriti postmodernses ühiskonnas, kus igaühel on oma tõde ja piire pole (NB! See on iroonia). Lisaks peaks neis oludes igaühel tekkima kultuurilisi antikehi. Mis siin salata, kui nägin Laagna teel sõites esimest korda rohelist silti «Mine p***i!», meenus mulle sealsamas mõned aastad varem nähtud valimisreklaam «No pasaran!». Kuna selle loosungi all esinesid sotsialistid Hispaania kodusõjas, pidi valimisreklaami alltekst piirkonna valijatele ütlema, et Eesti valitsus on fašistlik. Või vähemalt frankistlik, aga milleks süveneda üksikasjadesse?

Kuna jälle lähenevad valimised, fikseeris mu taju loosungi kiretult ja ma ei juurelnud pikemalt, keda pikale lainele saadetakse, kuna mõne päeva või nädala pärast saab seda kindlasti teada ning vaevalt et sealjuures mind mõni üllatus võiks oodata. Tõtt-öelda see reklaam isegi ei ärritanud mind, kuivõrd pärast avalikus ruumis nähtud viltust peenist pole «p***i» saatmine enam kuigivõrd kõva sõna. Kõik on juba olnud, kõike on nähtud.

Ilmselt mõned lornjetid kukkusid siiski supikaussi, sestap jäi dramaatiline paus üksjagu lühemaks ning praeguseks on selgunud, et reklaam kõlab nii: «Mine poodi!» Nojah, aga mida teie siis mõtlesite? Kui ETK teeb mahedat reklaami ja kutsub seltskonda poodi, siis peaks ju tõesti igaühel olema piinlik tunnistada oma rikutust, kui mõeldi midagi muud.

ETK poodides olen käinud heal meelel varem ja käin kindlasti ka edaspidi, kuigi kahju on sümpaatsetest müüjatest, kes on jäänud tolaks sarnaselt Statoili bensiinijaama sama sümpaatsete teenindajatega, kes peavad kellegi juhtkonnaliikme kongeniaalse idee tõttu teist suve küsima külastajatelt, ega nad süüa või juua ei taha.

Aga see selleks. Ilmselt on põhiuba hoopiski küsimuses, kus on sõnavabaduse piirid avalikus ruumis. Olles sõnavabaduse kui põhiseadusliku põhiväärtuse veendunud kaitsja, oleksin seda juba kevadel meeleldi selgitanud Tallinna konverentside sõnavabaduse piire kompival seminaril, ent paraku jäi seminar osavõtjate nappuse tõttu ära. Ilmselt pole tegemist avalikkuse jaoks olulise teemaga.

Tõepoolest, ka ETK reklaami puhul kinnitab tarbijakaitseamet, et seaduse mõttes millegi vastu eksitud pole. Siiski peaks meid vaba riigi vabade kodanikena tegema murelikuks avalikus ruumis lubatavate/aktsepteeritavate piiride järkjärguline hägustamine.

Kui demokraatia vaba kõnetoolina tuntud Hyde Parkis püüaks keegi tähelepanu võita rõvetsedes, siis suure tõenäosusega vilistaksid kuulajad ta välja. Millised oleksid aga meie võimalused esineja väljavilistamiseks? Tõenäoliselt me lihtsalt harjume sellega, nõnda nagu ei märka mõned Tartu kaubamaja külastajad enam hoone arhitektuuri (isiklikult pooldan ikka veel selle lammutamist ja käin seal aeg-ajalt üksnes autot parkimas, kuna see on talvel tund ja suvel kaks tundi tasuta).

Jah, sõnavabaduse oludes – erinevalt päris Puškinist 19. sajandi Venemaal – võib igaüks öelda põhimõtteliselt ükskõik mida. Kahtlemata tõmbavad kurioosumid tähelepanu ja nendest räägitakse mõnda aega. Neid tauniv seisukoht riskib saada tembeldatud ebatolerantseks või pelgalt huumorivaeseks. Ilmselt pole mul siinkohal mõtet pidada süvaarutelu reklaamide efektiivsuse, esteetilisuse või mängulisuse teemadel – seda oskavad asjatundjad paremini.

Teeme asja põhiolemuse puust ja punaseks. Sõnavabadus ei tähenda õigust vallutada avalikku ruumi (seda osa linnaruumist, kus võivad vabalt käia kõik – tänavad, pargid, platsid) ühe või teise ühiskonnaosa kultuurilisi põhiväärtusi ründavate sõnumitega viisil, mis ei võimalda neid vältida inimestel, kes seda sooviksid. Kui sõnavabadus tähendaks igaühe õigust öelda avalikkuses absoluutselt ükskõik mida, oleks tegemist Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvi 12 riivega, mille kohaselt on karistatav vägivalla, vihkamise ja diskrimineerimise õhutamine ühiskonnakihtide vahel.

Jah, sellele paragrahvile viidatakse sageli selleks, et õigustada sõnavabaduse põhjendamatut piiramist (näiteks ei tohiks kodanik X öelda, et talle ei meeldi geid). Aga me ei räägi siin kodanike isiklikest veendumustest ja nende väljendamisest ajalehe veergudel või meeleavaldustel.

Me räägime siin nähtusest, mis sarnaneb minu jaoks avaliku ruumi okupeerimisega nõukogude ajal, kui Lasnamäe paneelmajade seintel rippusid loosungid: «Partei: meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus». Nägin ja mäletan seda konkreetset loosungit. See võis ärritada, ent me eelistasime sellest läbi vaadata: loosungit näha ja seda mitte vaadata. Sest millised oleksid olnud meie võimalused seda vaidlustada?

Aga nagu me teame, toimubki ajalooline areng sageli ühest äärmusest teise, ehkki tulemus võib olla lõppkokkuvõttes üllatavalt sarnane (ehkki aeg, koht, asjaolud ja isegi inimesed on teised).

Ent siiski, isegi juhul, kui Puškin ropendas peenes 19. sajandi seltskonnas (mida ma isiklikult ei usu), siis ajalukku on läinud ta ikkagi eeskätt oma elegantse loomingu tõttu, mis tegi temast suure luuletaja. Ja just seetõttu on nõukogude anekdoot temast naljakas (tuleb muidugi arvestada ka toonast Puškini-kultust), sest mõne muu tegelase puhul oleks selline käitumine olnud üksnes nõme.

Autor on Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor ja ajakirjandusõppejõud ning artikkel väljendab tema isiklikke vaateid.