Võrdõigusvolinik: ebavõrdsuse ilminguid hariduses tuleb tasandada

Mari-Liis Sepper

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et samal ajal, kui kõrghariduse omandamises valitseb Eestis sooline lõhe, püsib hariduses ka suur sooline segregatsioon ning naiste kõrgem haridustase pole kaasa toonud kõrgemat esindatust tippjuhtide tasemel. Tema hinnangul peab riik võtma kõiki neid soolise ebavõrdsuse ilminguid arvesse ja üritama neid tasandada.

Eestis on seni on olnud bakalaureuse- ja doktoriõppesse vastu võetud naiste ja meeste proportsioon peaaegu pooleks. Samas magistriõppes on viimastel aastatel olnud naiste osakaal 60 protsenti ja üle.

Eurostati andmed 2012. aasta kohta näitavad, et kõrgema hariduse omandanud naisi on Eestis siiski kokku oluliselt rohkem kui mehi. Äsja avaldatud ELi soolise võrdõiguslikkuse indeksi järgi on kõrgem haridus kõigi 15-74-aastate inimeste seas 36,1 protsendil naistest ja 21,8 protsendil meestest. Euroopa Liidu keskmine näitaja on soo lõikes pea võrdne: kõrgem haridus on 22,1 protsendil naistel ja 21,4 protsendil meestel.

Seega valitseb Eesti naiste ja meeste vahel kõrghariduse omandamise osas sooline lõhe ja see on meeste kahjuks. Samas ilmneb lõhe eelkõige kõrgkooli lõpetanute seas – vastuvõtmisel ei ole seda seni väga täheldatud. Samas on analüüsid alati tehtud vähemalt üks kuni kaks aastat vanade andmetega.

ELi soolise võrdõiguslikkuse indeks toob aga välja ka selle, et hariduses püsib suur sooline segregatsioon – naiste ja meeste erialavalikud on erinevad ning koondutakse niinimetatud traditsioonilistele naiste- ja meestealadele. Indeksi järgi õpib Eestis naisüliõpilastest tervishoiu, hariduse, humanitaarteaduste ja kunsti erialadel 40 protsenti, samadel erialadel õpib aga vaid 13,2 protsenti meesüliõpilastest.

Naisi peaks seega juurde tulema reaalteadustesse ja IKT-aladele. Endisest rohkem mehi peaks suunduma aga õppima humanitaaralasid, sotsiaaltööd, pedagoogikat. Eesti ei saa lubada seda, et talendid iganenud stereotüüpide tõttu kaduma lähevad – ei naiste ega meeste hulgas.

Selliste erinevuste vähendamine hariduses aitab vähendada ka olukorda, et tööturul eksisteerivad nii-öelda naiste- ja meestetööd. Selle näitaja poolest oleme kahjuks samuti Euroopa riikide seas esirinnas.

Näiteks kannatasid mehed majanduskriisi ajal töökohtade kaotamise tõttu enam kui naised, sest just mehed on koondunud ehituse ja kinnisvaraga seotud ametialadele. Nii võib sooline lõhe hariduses või tööturul kaasa tuua konkreetse soolise ebavõrdsuse – ühe sugupoole esindajad on ebasoodsamas olukorras kui vastassugupoole esindajad. Kriisi kontekstis oli töökohtade säilimise küsimuses sooline ebavõrdsus meeste kahjuks.

Probleem on ka see, et naiste kõrge haridustase ei ole toonud kaasa naiste kõrgemat esindatust tippjuhtide tasemel, ei majanduses ega poliitikas. See tähendab, et talendid ja investeering haridusse, sealhulgas Eesti riigi raha, läheb osaliselt kaduma.

Endisest enam peaksime riiklikul tasemel nõutama taga naiste haridusse investeeritult niinimetatud kasumit – kaotades takistused naiste teel tippjuhtide kohtadele, et kõige andekamad, targemad ja haritumad naised saaksid võrdselt meestega tuua riigile kasu, töötades ühiskondlikult olulistel kohtadel.

Kui naiste hariduspüüdlus ei too kaasa kvalifikatsioonile ja teadmistele vastavat positsiooni ja palka, siis on kujunenud sooliselt ebavõrdne olukord naiste kahjuks. Kõiki neid soolise ebavõrdsuse ilminguid peab riik oma poliitikaid kujundades arvesse võtma ja üritama tasandada.

Hariduses esineva sugude erineva positsiooni ja tulemuste põhjuseid ja tagamaid tuleks analüüsida, pidades muu hulgas silmas kehtivaid soorolli stereotüüpe ja seda, kuidas need mõjutavad poiste ja tüdrukute käitumist kõrghariduse kasuks otsustamisel, erialavalikul või kui tehakse otsuseid, kas kool lõpetada või minna tööle.

Tuleb analüüsida, mis põhjusel ei soovi mehed kõrgharidust omandada või oma õpingutega diplomi või kraadini välja minna. Nii tuleb uurida, kas asi on näiteks väärtustes ja motivatsioonis – Eesti ühiskonnas saab mees hea töö ka ilma hea hariduseta ning seega ei ole akadeemiline kraad väärtus ega vältimatus? Samuti võib meestudengitel olla suurem ühiskondlik surve asuda tööle, sest neilt ootab sotsiaalne norm endiselt leivateenija rolli täitmist.

Tagasi üles