Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade

FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Öelge Detroit, ja võib kihla vedada, et enamik näeb vaimusilmas autotööstust. Nüüd aga näeb Detroidi näitel, milleni viib valgete põgenemine suurlinnast ning vasakpoolne juhtimisstiil, kirjutab ajakirjanik
Priit Pullerits.

Paar nädalat tagasi, kui pidin sõitma New Yorgist Chicagosse, mõtlesin, et võiks seda teha rendiautoga Detroidi kaudu. See ju linn, mis on Ameerika autotööstuse sünonüüm ja n-ö rassiliselt integreeritud popmuusika ehk Motown-stiili – motor + town – sünnipaik. Huvitav oleks näha, mis sest hiilgusest aegade jooksul järele on jäänud.

Ja muidugi sealsed kinnisvarahinnad – need võiks panna igal maja­ostu-unistusega eestlasel süljenäärmed tööle! Eelmisel aastal Det­roidis müüdud eramute keskmine hind oli 7500 dollarit. (Ei, siin ei ole trükiviga.) See teeb 5700 eurot.

Niisuguse summa jõuaks isegi Eesti keskmisest palgast nelja-viie aastaga kokku hoida. Aga kui ei jõua, siis ligi poolsada maja läksid Detroidis mullu müüki 500 dollari eest – see teeb kõigest 380 eurot. Mõni keskmisest jõukam võiks niisuguse hinna eest maju lausa hulgi kokku osta.

Arvud võivad ju olla ahvatlevad, aga kui kohale asja uurima sõidaksite, mida te näeksite? Näeksite, et Detroit, kus on elanikke rohkem kui poole Eesti jagu, 700 000, sarnaneb kohati kummituslinnaga. Linnas on 31 000 tühjalt seisvat maja ja 90 000 vakantset kinnistut. Pole siis ime, et eelmine aasta olid viis maja müügis hinnaga, millist võiks Eestis endale lubada ka töötu-kodutu: sümboolse üheainsa dollari ehk vähem kui euro eest.

Lõpuks otsustasin sõita New Yorgist Chicagosse siiski lennukiga – kõigest kaks ja pool tundi vähemalt kahe päeva asemel –, sest kahtlesin, kas sureva linna nägemine on selleks kulutatud aega väärt.

Eelmisel nädalal jõudis Detroit oma langusega punkti, kust veelgi madalamale on raske langeda. Nimelt pankrotti.

See, et Ameerikas võivad linnad sattuda pankrotti, ei tulnud siiski üllatusena. Sealseid briljantsemaid finantsajakirjanikke Michael Lewis (iga vähegi ärimaailma arenguid jälginu on lugenud tema raamatuid «The Big Short», «Liar’s Poker» ja «The New New Thing») kirjutas poolteist aastat tagasi mu lemmik­ajakirjas Vanity Fairis pika loo Cali­fornia mitut linna ähvardavast rahalisest kollapsist («California and Bust»). Selgus, et ta tabas ideaalselt teemat: eelmine aasta kuulutasidki kolm nn kuldse osariigi linna välja maksejõuetuse.

Aga see, mis juhtus äsja Detroidis, oli täiesti uus tase. Täiesti teisest liigast. Superliigast. Kas keegi Stocktonit või Mammoth Lakesi teab? Ega vist. Need on pankrotistunud linnad Californias. Aga Detroit? No kes siis Detroiti ei tea?!

Ühelauseline, ja seetõttu populaarne seletus väidab, et Detroidi languses on süüdi Ameerika autotööstuse suure kolmiku, General Motorsi, Chrysleri ja Fordi vilets käekäik viimaseil kümnendeil, mil konkurendid mujalt maailmast hakkasid ehitama lihtsalt paremaid masinaid ja purustasid USA trio ülemvõimu maailma autoturul. Ent nagu enamik lihtsaid seletusi, jääb seegi tegelikkusest kaugele.

Kui asjadesse rohkem süüvida, ilmneb, et Detroidi hävingu põhjused tulenevad peamiselt kahest tegurist: esiteks, rassilise tasakaalu muutumisest selgelt mustanahaliste kasuks, ja teiseks vasakpoolsest poliitikast linna juhtimisel.

Vaadake, kuidas on valgete ja mustade protsentuaalne vahekord linnas muutunud. Aastal 1950 oli see 84 : 16, kolm aastat tagasi aga sisuldasa vastupidine – 11 : 83. (Sadat ei tule kokku, sest kõik ei ole kas valged või mustad.) Enamik valgeid on pagenud äärelinnadesse. Seda pagemist, mille kohta käibib Ameerikas isegi erimõiste, White flight, kiirendasid 1967. aasta suvel Detroidis viis päeva kestnud rassirahutused, milles hukkus 43 inimest ning rüüstati või põletati maha rohkem kui 2500 kauplust.

Pärast seda sulgesid tuhanded väikeärid oma uksed või kolisid mujale, nagu kolisid järgnevail aastail sajad tuhanded keskklassi kuuluvad valged. Koos nendega lahkusid mõistagi töökohad ja kümned miljonid dollarid maksumaksjate raha.

Loodus tühja kohta ei salli. Ka linnad ilmselt mitte. Detroidis tekkis ridamisi gänge, kes seadsid end sisse hüljatud hoonetes ja ajasid vägivaldset narkoäri. Või panid lihtsalt maju põlema. 1984. aastal koguni 800 tükki. See jäi rekordiks. Kuna tuletõrje ei suutnud enam põlengutega võidelda, otsustasid linnajuhid hakata hüljatud hooneid lihtsalt maha tõmbama.

Kuid ega see kuritegevust pidurdanud. Eelmisel aastal nimetas äriajakiri Forbes Detroidi, lähtudes FBI kogutud vägivaldse kuritegevuse statistikast, Ameerika kõige ohtlikumaks linnaks. Juba neljandat aastat järjest.

Alates aastast 1961, seega juba üle poole sajandi, on Detroidi linnapea olnud demokraat. Demokraatide nn progressiivne poliitika püüdis väliselt küll aidata alamklassi, ent tegi seda paremini hakkama saajate arvel, tõstes nonde makse. Mis omakorda andis valgele keskklassile veel ühe põhjuse Detroidist põgeneda, kuid tugevdas ometigi demokraatide populaarsust linnas üha suuremat enamust moodustavate vaeste seas.

Selles mängus ei saa arvestamata jätta tööstuslinnades alati tugevaid ametiühinguid, kes on traditsiooniliselt ajanud demokraatidega käsi-peseb-kätt-poliitikat. Aga Detroit ei ole enam mingi tööstuslinn – selle suurimad tööandjad on koolid ja linnavalitsus.

Eraettevõtlus, maksutulu looja, on aja jooksul kokku kuivanud. Aga kes siis aitab maksta avaliku sektori töötajaile palka ning pensione, mille ametiühingud on demokraatide toel välja võidelnud?

Liiati veel olukorras, kus töötus küünib linnas 19 protsendini ning rohkem kui pooltel kinnisvaraomanikel on kinnisvaramaks tasumata. (Ja milleks maksta, kõlab noist osade küsimus, kui nad linnalt selle eest suurt midagi vastu ei saa: prügi ära ei veeta, lund ei koristata, tänavavalgustus ei põle, politsei väljakutsete peale kiiresti kohale ei jõua.)

Kui maksutulu napib, tuleb raha laenata – kui tahad võimul püsida. Ja laenanud Detroit ongi. Kõvasti. Linna kohustused võlausaldajate ees on paisunud 18,5 miljardi dollarini (14 miljardit eurot). Avaliku sektori töötajate edasised pensionid ja tervisekindlustus sattusid sündmuste sellise dramaatilise arengu tõttu suurde ohtu. Pole enam raha, mida maksta. See ongi pankrot.

Mis saab edasi? Pandagu Detroit kui linn kinni ja saadetagu inimesed laiali? Pole võimalik. Seepärast viiski Michigani osariigi kuberner Rick Snyder, ettevõtlust toetav vabariiklane, Detroidi pankrotiasja kohtusse.

Ta loodab, et ehk suudab kohus peatada hävingu, milleni demokraatide võimuiha, vastutustundetus ja korrumpeeritus (üht endistest linnapeadest ootab altkäemaksu võtmise ja väljapressimise eest tõenäoliselt ligi 20-aastane vanglakaristus) ning ametiühingute omakasupüüdlik aktivism on Ameerika ühe kuulsama linna viinud.

Aga arvestades, et nii mitmegi Ameerika linna viimaste kümnendite käekäik sarnaneb Detroidi saatusega, on tõenäolisem, et kuuleme Atlandi tagant enne veel mõne omavalitsuse pankrotist kui Motor City jalule tõusmisest. Sedasi suureneb vähemalt kinnisvarahuvilistel valik, kus soodsa hinnaga maja otsida, olgu ühe või viiesaja dollari eest.

Kuid vaevalt rahahädas linnad edaspidi kinnisvaramaksu tasumata jätmisele, nagu seni Detroidis, läbi sõrmede suvatsevad vaadata.