Juhtkiri: süsteemipärane otsus

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts

Kremli kriitikuil tuleb endalt küsida «olla või mitte olla»

Venemaal ilmsete valimisvõltsimiste ajendil 2011. aasta detsembris tekkinud, kuid viimastel kuudel pigem hoo kaotanud protestiliikumine Putini-Medvedevi võimuvertikaali vastu jõudis eile otsustavasse punkti. Korruptsioonivastase aktivisti ja opositsiooni silmapaistvaima tegelase Aleksei Navalnõi süüdimõistmine ilmselgelt poliitiliselt kallutatud kohtuprotsessil Kirovis tähendab, et Vene ärksam keskklass ja aktiivsem kodanikuühiskond seisab teelahkmel.

Neil on valida: leppida toimuvaga, loobuda ambitsioonidest saavutada Venemaal demokraatlikke muutusi või koonduda ning tegutseda senisest märksa tõhusamalt. Kremli kriitikuil tuleb esitada iseendile hamletlik küsimus «olla või mitte olla».

Lääs reageeris Navalnõile vanglakaristuse määramisele avaldustega, kus tuntakse sügavat muret ja leitakse, et Venemaa kohtusüsteemi sõltumatus on küsimärgi all. Tegelikkuses mingit küsimärki muidugi ei ole. Venemaal teenib kohus võimu, sööb tema peost ja teeb poliitilistel protsessidel niisuguseid otsuseid, nagu Kremlis vaja. Kes jälgis Navalnõi protsessi, see nägi, kuivõrd fabritseeritud see asi oli – enamik süüdistuse tunnistajaid ei suutnud kohtualustele kuritegude inkrimineerimise nimel õieti midagi ära teha.

Protsessi tulemus oli ette määratud juba enne algust – üks kaasusega seotud tegelane läks vanglast pääsemise nimel prokuratuuriga kokkuleppele ja tema väidetele otsus tugineski. Navalnõi kaaskohtualune Pjotr Ofitserov sama ei teinud ning läheb seetõttu ühes peasüüdlasega trellide taha.

Tuleb nentida, et Navalnõi vangisaatmine pole Venemaa oludes midagi väga erilist, tegu on lihtsalt suhteliselt tuntud inimesega. Ka on praegu käsil muidki poliitilise maiguga protsesse ja uurimisi.

Tõenäoliselt ootab samasugune saatus näiteks ka leppimatut vasak­opositsionääri Sergei Udaltsovi. Nafta­magnaat Mihhail Hodorkovski istu­b juba pikki aastaid, kuna söandas Kremlile poliitilist konkurentsi pakkuda. Tema majandustegevus polnud kindlasti neitsilikult säravvalge, ent temaga sarnaselt toimetanud äritegelased on samal ajal lugupeetud inimesed, ja nad on vabaduses, sest töötavad võimuga käsikäes.

Punkansambli Pussy Riot tüdrukud saadeti aga vangi kirikus laulmise eest – tegu, mida usklikud võivad moraalselt hukka mõista, ent sekulaarses ühiskonnas sellega võinukski piirduda. Meenutagem ka mullu Moskvas Bolotnaja väljakul toimunud meeleavalduse selgelt poliitilist kriminaalasja.

Kuna repressioonioht ähvardab väga reaalselt paljusid Vene opositsiooniaktiviste, poleks kuigi üllatav, kui nende seas tekib veel tänavu värske emigratsioonilaine. See võib puudutada ka Eestit, sest meile pole Moskvast või Piiterist keeruline tulla ning põgenikke on siia varemgi saabunud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles