/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)
20 aasta taguse referendumi sõnum on «hea sõna võidab võõra väe», Valitsusnõunik aastatel 1992–1993 Aimar Altosaar kirjutab, et kõigi Narva pärast peetud «lahingute» õppetunniks on see, et rahva ühtsustunne ja oma riigi kooshoidmise tahe on võimsaimad jõud, millele oma riiki üles ehitav rahvas saab loota.
Narva ja Sillamäe nõukogude väljakuulutatud ebaseaduslikust referendumist möödub 16.–17. juulil
20 aastat. 20. sajandil oli see viimane kord, kui Eesti riigil tuli tõsisemalt võidelda selle eest, et Narva jääks Eesti linnaks. Seekordne võitlus ei olnud õnneks enam sõjaline, kuid nõudis ometi pikaajalist vaimset ja organisatsioonilist pingutust.
Kohalike nõukogude tegelaste korraldatud üritus oli näiliselt reaktsiooniks 1993. aasta juunis riigikogus vastu võetud välismaalaste seadusele, kuid ilmselgelt olid nende Venemaal asuvate peremeeste plaanid Eesti riiki iga hinna eest lõhkuda, juba varem ette valmistatud.
Liiga selged olid paralleelid aasta varem Vene armee toetatud separatistlike operatsioonidega Moldova Transdnestrias ning Abhaasias ja Lõuna-Osseetias nende ärarebimisega Gruusia küljest.
Õiguskantsleri poolt õigustühiseks kuulutatud rahvaküsitlusele pandi küsimus «Kas tahate, et Narval (Sillamäel) oleks rahvuslik-territoriaalne autonoomia Eesti Vabariigi koosseisus?». Sellele provokatsioonile panid Narva ja Sillamäe venemeelsed tegelased eesotsas Narva volikogu esimehe Vladimir Tšuikiniga suuri lootusi, et tekitada segadusi ning ässitada Eesti kodakondsust mitteomavaid endise Nõukogude riigi kodanikke mitte alluma Eesti seadustele.
Kohalike munitsipaaltegelaste pingutuste tulemusel õnnestus küsitlus läbi viia osaliselt, kuid korraldajate ettekantud osalus – 55% Narvas ja 60% Sillamäel – ei olnud arvukate vaatlejate arvates tõenäoline. Nii või teisiti, korraks üles köetud eritsooni-idee ei realiseerunud ning kuigi küsitletutest väidetavalt enamus olla seda toetanud, jättis see sündmus narvalased ja sillamäelased suhteliselt külmaks.
Mingitki tuntavat kohaliku avalikkuse järellainetust ei täheldatud. Peeter Volkonski kuu aega hiljem korraldatud rokk-kontsert, mis oli mõeldud noorte narvakate lohutuseks, jäi huvitavaks sündmuseks iseenesest, sest nii noored kui vanad narvalased näisid olevat referendumikatsetuse unustanud. Nii nagu unustati peatselt selle korraldajate nimedki.
Narva referendumi marginaalset mõju sealsete elanike meelelaadile on seletatud mitmeti. Kindlasti oli palju kasu vabariigi valitsuse pingutustest, sest juba 1991. aasta augustist, vahetult pärast taasiseseisvumist, hakati regiooni määrama eriesindajaid ning moodustati mitmeid valitsuskomisjone. Meenutuseks: esimeseks Kirde-Eesti probleemide lahendajaks määrati transpordiminister Tiit Vähi, kes 1992. aasta kevadel moodustas Narva probleemidega tegeleva valitsuskomisjoni.
Peaminister Mart Laari esimene visiit Tallinnast välja toimus 1992. aasta novembris Narva. Selle visiidi nurjamisele panid lootusi Eesti-vastased tegelased, kutsudes Peetri platsi täis tigedat rahvast. Kuid – ja see oleks võinud vastalistele linnajuhtidele meenuda – vahetus suhtlemises on inimesed palju sõbralikumad ja tolerantsemad ning julgelt rahva sekka läinud noorel peaministril ei olnudki väga keeruline narvalastega ühist keelt leida.
Sellele järgnenud kuude jooksul harjutas erinevate ministeeriumide ametnike tihe töögraafik Narvas ja teistes Kirde-Eesti linnades eesti keelt mittemõistvad kohalikud Eesti võimu reaalsusega.
Kohaliku separatismi- ja Eesti-vastasuse tuure kahandas kindlasti ka Venemaa majanduslik viletsus ja rubla hüperinflatsioon.
Eesti kroon ja kiirelt käivitunud majandus, mitmete suurettevõtete edukas privatiseerimine tagasid paljudele töö ning olid ka kaalukateks argumentideks uue võimu kasuks.
Peamiseks kõigi «Narva pärast peetud lahingute» õppetunniks on see, et rahva ühtsustunne ja oma riigi kooshoidmise tahe on võimsaimad jõud, millele oma riiki üles ehitav rahvas saab loota. Kuigi selline väide võib kõlada liiga paatoslikult, on sellel ometi konkreetne sisu.
Olles nüüd juba üle kahekümne aasta üsna järjepidevalt suhelnud paljude inimestega Ida-Virumaa n-ö kriitiliseks peetud linnadest, eestlaste ja venelastega, erinevate rahvuskultuuri seltside ja ettevõtjatega, võin veendunult väita, et sealne rahvas on lahutamatu osa meie rahva ühtsusest ja riikliku iseseisvuse hoidjatest.
Ka mõnede kohalike olupoliitikute katsed mängida narvalaste hingedega turakat, kasutada ära nende valdavalt venekeelset meediatarbimist ning Venemaalt lähtuvat umbusukülvi, ei ole kallutanud sealset elanikkonda Eesti-vastastele positsioonidele.
Pigem on nii narvalased kui teised idavirulased, nii eestlased kui eestivenelased väsinud poliitikute ebajärjekindlusest ja katteta lubadustest, arusaamatust võõristamisest ja põhjendamatust ettevaatlikkusest selle regiooni probleemide lahendamisel.
Me ei tohi unustada kõige tähtsamat sõnumit 20 aasta tagusest referendumist, mis on kokkuvõetav eesti vanasõnasse «hea sõna võidab võõra väe»! See ei ole sõnum mitte ainult poliitikutele ja valitsusele, vaid ka vabaühendustele ja kõigile Eesti Vabariigi kodanikele – kutsuda kõigisse oma ettevõtmistesse kaasa ka narvalasi, sillamäelasi ja teiste Kirde-Eesti linnade elanikke, sest nad ootavad seda väga!
Julgustame neid ja olgem ise ka avatud, siis ei ole meil vaja 21. sajandil enam Narva pärast muretseda.