Eesti lipp.

FOTO: Liis Treimann

Iseseisvus on üks kummaline asi – ta peaks olema vabadus olla sina ise, kuid pole seda teps mitte, kirjutab töövõimetuspensionär Veljo Kuusk Postimehe arvamusportaalis.

On ju juba klassikud öelnud, et vabadus olevat tunnetatud paratamatus. Ka meie laulva revolutsiooni võidukas põlvkond tunnetas, et üksi, ilma liitlasteta, pole võimalik iseseisvust teostada ja võttis selge kursi paariariigist eemale - itta jääv Moskva asendati läände jääva Brüsseliga. Samuti toimiti ka Eesti Vabariigi esimesel iseseisvumisel – iseseisvus saavutati ju Inglise laevastiku toel, ka edaspidi jäi just Inglismaa meie peamiseks liitlaseks, kuigi vahel tekkis ka Saksamaa-lembus, mis asendus tänu Hitleri esiletõusule taas vana hea Inglismaaga. Balti Liidust aga õiget asja ei saanudki. Vist seepärast, et leedukatele olid oma kauaaegse emamaa, Poola mured tähtsamad kui kogu Baltikumi omad. Nii ponnistaski igaüks oma äranägemist mööda, erinevaid liitlasi katsetades, lõpuks jõuti ikka välja vana vihavaenlase, Venemaani, sest Lääne-Euroopal oli oma suur mure – hoida ära sõda Hitleriga. Nii parseldsid nad salaja maha Tšehhoslovakkia ja andsid vaikiva õnnistuse sellele järgnenud Molotov-Ribbentropi paktile, mille tulemusena kaotasid iseseisvuse Balti riigid, räsida said ka Soome, Ungari ja Rumeenia.

Ka meie praegune, teine iseseisvusaeg on kantud eelkõige kartusest paariariigi ees. Tasub meenutada Reformierakonna edukat valimistaktikat : «Kui te ei hääleta meie poolt, siis hääletate Savisaare, see tähendab Venemaa poolt!» Ja niimoodi, Vene-hirmust kantuna, andsimegi ju tegelikult käest oma iseseisvuse, sedapuhku Euroopa Liidule ja täiesti seaduslikult – rahvahääletuse tulemusena.

Tegelikult on lood ju sedamoodi, et ega väikerahval pole kunagi olnud seda täielikku iseseisvust, saati siis tänapäeva globaliseeruvas maailmas

Nüüd aga peab pisut mõtisklema iseseisvuse teisest aspektist – varanduslikust iseseisvusest. Eesti on alati olnud suhteliselt vaene maa, kuid rikas oma asukoha poolest. See asukoht aga ei oma tänapäeval enan säärast tähendust nagu sajand tagasi... Aga inimese loomusesse on ju sisse programmeeritud kasuahnus ja püüd rikkuse poole. See ületab paiguti isegi enesealalhoiuinstinkti. Me kirume praegu siin neid uusrikkaid ja leiame, et enamus neist on oma jõukuse teeninud valskusega. Siinkohal meenuvad esimestena Laari relvatehingud Iisraeliga või Strandbergi rublamüük Tšetšeeniasse, Siim Kallase müütiline 10-miljoni-dollari afäär, lähiajal tehtud tehingud elamislubadega (veidral kombel tegijaiks konservatiivid IRL-ist, mitte punakarvalised savisaarlased) või siis taaskord pinnale kerkinud lugu VEB- fondiga, tänu millele sai võimalikuks Savisaare-vastase partei tekitamine. Lisandub siia ritta ka ju Autorollo-lugu ja maadevahetusega lähedalt seotud Eesti edukaim ehitusfirma Merko. Nii et kõnts ujub ikka ja alati pinnale.

Siinkohal soovitan tingimata üle lugeda Tammsaare «Tõe ja õiguse» IV osa ning mõtiskleda Köögertalidest meie tänases Eestis!

Vanad laulusõnad ütlevad küll, et «Ei vabadust saa taeva väega...» Paraku ei saa seda lauldeski, ehk laulva revolutsiooniga. Kõntsast tuleb see maa puhtaks rookida ja alustada otsast pihta, täiesti puhtalt lehelt. Paraku on globaliseerumine jõudnud juba selle tasemeni, et täiesti puhtalt lehelt alustamine pole enam võimalik, samuti nagu täieliku iseseisvuse saavutamine!

Kuid jääb ju alati meile kõigile võimalus jääda iseenese ees ausaks ning elada nii, et hiljem ei peaks oma järglaste ees häbi tundma.