Kätlin Kaldmaa «Õnn on otsuse küsimus» on väga eriline raamat. See on nagu kokaraamat või ellujäämisõpetus, ent siiski pole ta kumbagi. See on ühteaegu luulekogu ja armastuskiri, ent samas pole ka. See on ühe ema raamat oma tütrele, samas ka võõraste naiste tütardele ja poegadele.
«Õnn on otsuse küsimus» on isiklik, kohati isegi rohkem isiklik kui paljud elulooraamatud, sest kirjude kaante vahele püütud read on kirjutatud südamega.
Kindlasti võib küsida, et miks ühe tütre iseseisva elu peale saatmise avalik kiri on kirjandus? Võib küsida, kuid see ei muuda vastust. Kaldmaa teksti muudab kirjanduseks loolisus. Kõik tekstid, olgu selleks argitarkused triiksärgi triikimiseks või pudru keetmiseks, on lihtsalt pakitud kavalasse vormi.
Sest tegelikult koosneb «Õnn on otsuse küsimus» lahedatest ja armsatest lugudest, mõned lood on novellilikumad kui teised, mõned lausa luuletused. Kuid kõik need on lood, mida emad kodust lahkuvatele lastele sooviksid rääkida, aga vahel ei julge ega jõua. Või ei oska.
Omamoodi on Kaldmaa raamat ümbrikuta postkaart – emahoolt ja muret võivad lugeda lisaks tütre silmadele veel sajad võõrad. Seega tuleb teada õigeid sõnu, et näha rohkem kui must valgelt kirjas. Samas lugejatele, kes autori ja tema tütre peidetud maailma avavaid võlusõnu ei tea, ei jää «Õnn on otsuse küsimus» kaugeks, sest Kätlin Kaldmaa jutustatud lood võivad avada meie, meie vanemate ja laste lood.
«Õnn on otsuse küsimus» on ühe hingetõmbe raamat, mis peidab kogu elu.