/nginx/o/2017/07/21/6912773t1hc906.jpg)
Mõõdukas immigratsioon on igale ühiskonnale kasulik, sest mitmekesisus rikastab, ent pagulaste vastuvõtmisel tuleb läbi mõelda mitte üksnes esimese põlvkonna lõimimisküsimused, vaid ka järelpõlvega seotud probleemid, kirjutab Mihhail Lotman Postimehe vahel rahvusvahelisel pagulaspäeval ilmunud erilehes Vabadus.
Sel teemal on nii palju sõnu tehtud ja piike murtud, et tundub, nagu oleks kõik juba ära öeldud. Paraku peab tõdema, et diskussioon on enamasti sellisel tasemel, et vähegi asjalikumad sõnavõtud marginaliseeruvad kiiresti. Minu eesmärk ei ole probleemi lahendamine, vaid vajalike eristuste tegemine. Samas tahan esitada mõned küsimused, millele vastamata ei saa antud arutlus olla kuigi viljakas. Levinumaid seisukohti on kaks, neist esimest võiks nimetada majanduslikuks, teist rahvuslikuks, ning nende kõrval lähenemisviis, mida nimetame tinglikult humanistlikuks, ehkki see pole kaugeltki nii intensiivselt esindatud kui esimesed kaks.
Majanduslik argumentatsioon on lihtne: Eesti probleem ei ole tööpuudus, vaid (kvalifitseeritud) tööjõupuudus. Me vajame oskustöölisi, insenere, arste, tarkvaraarendajaid ja muid spetsialiste. Nende kohapealne koolitamine on kallis ja pikaajaline protsess. Kergem ja odavam on nad kutsuda välismaalt. Lisaks on kuulda järjest rohkem hääli, et vaja on ka vähemkvalifitseeritud tööjõudu: Ukraina, Moldova jt SRÜ riikide töölisi, kes on valmis meie standardite järgi madala palga eest tegema erinevaid ehitustöid jne. Ühesõnaga, majandus nõuab.
Seevastu positsioon, mida võiks tinglikult nimetada rahvuslikuks, hoiatab, et Eesti rahvusriigis on niigi üle kolmandiku muulasi, nende integreerimise probleemid on lahendusest oi kui kaugel ja võõramaine tööjõud võib kriitiliselt ohustada niigi väga habrast balanssi. Mõningate tarkpeade rassistlikud väljaütlemised diskrediteerivad seda hoiakut olulisel määral, kuid see ei tähenda, nagu probleemi poleks olemas.
Humanistid aga vajutavad kaht pedaali: a) pärast II maailmasõda olid paljud eestlased ise pagulased ning teatud määral oli just pagulaskond eestluse hoidja, b) me tahame olla Euroopa riik, meie eeskujuks on Põhjamaad ja nende heaoluühiskond, aga selle ühiskonna lahutamatu osa on märkimisväärne immigrantide osakaal, mille moodustavad erinevad etnilised ja religioossed rühmad.
Monokultuur ei ole jätkusuutlik
Põgusamgi analüüs näitab, et räägitakse üksteisest mööda ning ükski nimetatud seisukoht ei ole korralikult läbi mõeldud. Kõigepealt tuleb eristada immigranti ja pagulast. Need, kellest kirjutavad inimõiguslased, on pagulased, kes on tihti poliitilised põgenikud. Nende probleeme võib tõepoolest lahendada humanistlikust arusaamast lähtudes.
Kuid siiski ei tohi siin minna liiga entusiastlikuks ja praegune konservatiivne joon peaks säilima. Pagulased ei aita vähimalgi määral lahendada Eesti majandusprobleeme. Vastupidi, nad tekitavad neid juurde. Esiteks vajavad nad sotsiaalabi ja rehabilitatsiooni. Teiseks, selle voo tavaline struktuur on see, et ees tulevad täiskasvanud mehed. Kui palju perekonnaliikmeid neile järgneb, ei ole teada, kuid karta on, et mitte vähe. Kuid see on alles probleemide algus. Esimese põlvkonna pagulased on vastuvõtvale riigile enamasti tänulikud, igatahes sellele lojaalsed. Kuid juba järgmine, aga eriti kolmas põlvkond ei saa enam aru, mille eest nad peavad olema tänulikud, nad teavad vaid, et nende elujärg on halvem kui põliselanikel ning isegi sõbralikumad kohalikud elanikud ei võta neid päriselt omaks.
Sellele tuleb lisada pagulastele omane ülitundlikkus oma identiteedi ja traditsioonide suhtes, mis kõik võib tekitada ebasoovitavaid olukordi, tegemata rõõmu ei põlisrahvale, pagulastele ega isegi kõige entusiastlikumatele inimõiguslastele. Moraal on lihtne: kui me võtame vähegi olulisel määral pagulasi vastu, siis peame läbi mõtlema mitte üksnes esimese põlvkonna lõimimisküsimused, vaid ka järelpõlvega seotud probleemid.
Öeldu ei tähenda, et ma pooldan reservatsioonideta «rahvuslaste» seisukohta. Mõõdukas immigratsioon on igale ühiskonnale kasulik, kusjuures ma ei pea siin silmas majanduslikku kasu. Olgu nimetatud sport, muusika, teadus, kunst jne. Mitmekesisus rikastab, monokultuurid ei ole jätkusuutlikud isegi põllumajanduses. Nii võib öelda, et isegi lähtudes rahvusegoistlikest kaalutlustest, vajame teatud hulka teiste kultuuride esindajaid. Kuid ka siin pooldan konservatiivset ja pigem ettevaatlikku lähenemist. Kontrollimatu immigratsioon on igas valdkonnas kurjast.
Poliitpõgenikud Venemaalt
Eraldi tahaksin peatuda vene küsimusel. Vene keelt kõnelevaid inimesi on Eestis niigi palju. Samas, kui me räägime poliitpõgenikest, tuleb osa nimelt Venemaalt. Nende mõju Eesti ja eriti kohalikule vene elanikkonnale on väga positiivne ning need, kes jälgivad kohalikke venekeelseid foorumeid, võivad tõdeda, kui vaenulikult neisse impeeriumimeelne mass suhtub, kuna nad üksnes oma kohaloluga kummutavad müüdi õitsvast Venemaast ja selle suurepärastest juhtidest Putiniga eesotsas. Nende lojaalsuses Eesti riigile pole vähimatki kahtlust. Ent siingi tuleb hoida konservatiivset joont: järgmiste generatsioonide probleem vajab ka nende puhul hoolikat läbimõtlemist.
Lõpuks aga majandusest. On selge, et sissetoodav tööjõud ei kvalifitseeru mingiski mõttes pagulasteks, need on immigrandid. Mil määral massiline tööjõutoomine aitab lahendada Eesti majanduse probleeme, pole sugugi selge. Muidugi on Euroopas ja USAs hulk noori häid spetsialiste, kellel veel pole peret ja kellele oleks Eestisse tulek märkimisväärne professionaalne väljakutse, seiklus veel pealekauba. Sellised inimesed on vaieldamatult kasulikud ja nad ilmselgelt ei tekita sotsiaalseid probleeme, kuid nad kindlasti ei lahenda ka Eesti majanduse ees seisvaid raskusi. Pealegi unustavad majandusliku immigratsiooni pooldajad ära lihtsa asja: vabad töökohad on Eestis suurel määral tekkinud seetõttu, et vastavad Eesti spetsialistid on lahkunud välismaale. Eestis on puudu arstidest, kuid Eesti arstidest on puudu ka Soomes. On oht, et meile tulevad need «spetsialistid», kes mujale lihtsalt ei kõlba.
Lugu ilmus Postimehe lisalehes Vabadus, mille andis välja Eesti Inimõiguste Keskus siseministeeriumi ja Euroopa Pagulasfondi toel.