Sõimeõpetajad - üks hea ja kannatlik rahvas

Sõimerühm Foto: Elmo Riig / Sakala

Sõimeõpetajaid iseloomustab ennekõike suur kannatlikkus - aidata, kuigi lihtsam oleks lapse eest ära teha, kirjutab Meeli Parijõgi Õpetajate Lehes.

Lauliku lasteaia direktori Margit Hiieti meelest iseloomustab sõimeõpetajaid ennekõike suur kannatlikkus: «Sageli tuleb öelda ka viiendat ja kuuendat korda: vaatame, mispidi see jalg sukkpükstesse läheb …»

See on kannatlikkus aidata, kuigi lihtsam oleks lapse eest ära teha. Kannatlikkuse juures ei tohi unustada järjekindlust. Veel peab olema kiire ümberorienteeruja, paindlik ja väga tasakaalukas. Kerge öelda.

Sõimeõpetajate töö toetamiseks ning sõimeeas toimuva õppe- ja kasvatustöö olulisuse suuremaks teadvustamiseks loodi sõimede ühendus, kuhu kuulub seitse Tallinna lastesõime ja lasteaia sõimerühma kesklinnas ja Nõmmel.

«Sõimeõpetajad ütlevad, et neil on õpetajatest kõige rohkem rõõmu, sest laste areng on silmanähtav. Esimesed kuud uute mudilastega on keerulised, aga siis lapsed harjuvad. Meie ühiste ürituste üks mõte on öelda sõimeõpetajatele aitäh, teine, et nad ise ka teadvustaksid, kui tublid nad on,» selgitab Margit.

Sõimede ühenduse traditsioonilised õppeaasta lõpuüritused on perepäevad, igal aastal korraldatakse need aga isemoodi – näiteks on peetud sõimelaste laulupidu ja spordipäeva, tehtud suur mudilaste loomingu näitus ja mullu peeti maha üks uhke sõimelaste tantsupidu.

Tänavu tähistas sõimede ühendus õppeaasta lõppu ja ühtlasi ühenduse 10. sünnipäeva perepäevaga Tallinna loomaaaias. Õpetajate, laste ja lapsevanemate ühine perepäev on ka laste esimene lõpupidu. Sõimepõli saab läbi ja minnakse aiarühma, tulevad uued õpetajad. Lastesõimede lapsed lähevad lausa teise majja.

Väike armas okaskera

Sõimede ühendus valib igal õppeaastal teema, milles rohkem koostööd tehakse. Eelmise aasta teemast, väärtuskasvatusest, kasvas välja tänavune – «Hoolivus eluslooduse vastu». Iga maja või sõimerühm valis endale aasta elusolendi (mitte tingimata looma, valiti ka näiteks õunapuu ja kastan). Tema kohta koostasid ja valmistasid õpetajad uusi õppematerjale, mida koolituspäeval üksteisele tutvustasid. Miks peaks igaüks eraldi jalgratast leiutama, kui naabritel on näiteks orava kohta kastitäis materjali.

Lauliku sõimelaste aasta elusolendiks sai siil. Alguses mõeldi orava peale, sest sõimerühma akna taga käib üks orav einestamas, täpselt õigel ajal, siis kui lapsed hommikust söövad. Aga muudeti meelt, arvates, et küllap valivad teised ka orava.

Lasteaiaalal pole Margit siili kohanud, aga teab, et Nõmme koduaedades on nad liikvel. Liikumisõpetaja riisus ühel sügisel koduaias põõsa alt välja juba talveunne jäänud siili. Kogu perega käivitus päästeoperatsioon. Siil vooderdati ilusti lehtedesse tagasi ning kevadel oli ta jalad alla võtnud ja ära läinud.

Häbelik naarits sai vaderid

Kuna õppeaasta teemaks oli elusloodus ja hoolivus, tundus kõige sobivam korraldada perepäev loomaaias. Peresid oli Margiti silma järgi kohal umbes kakssada. Lapsevanematele oli üritus tasuta. «Loomaaed oli meie suur abiline, samuti Nõmme ja Kesklinna linnaosade valitsused, kes maksid oma perede piletite eest,» on Margit tänulik.

Piknik õppeaasta lõpus on traditsioon, aga pedagoogid tahavad ka midagi harivat korraldada. Nii tehti peredele orienteerumismäng. Iga lapsevanem sai loomaaia kaardi ja seitse küsimust, millele tuli jalutades vastus leida. Mis on elevantide nimed? Kui kauaks jänkupojad ema juurde jäävad? Enamasti leidis vastuse looma puuri juures olevalt infotahvlilt. Oli ka loogikat nõudvaid küsimusi: miks on pesukaru ja ilvese puur pealt kinni, aga elevandil lahti? Õige vastus: ega elevant väga hea kõrgushüppaja ega seina mööda ronija ole. Auhinnaks õigete vastuste eest olid sõimede ühenduse märgid. Neid jagus igale lapsele.

«Vanarahvatarkus ütleb: tee head, siis sünnib hea,» ütleb Margit. «Lasteaiad on sageli saaja rollis. Hea on aidata ka ise. Tänavuse ürituse tegi eriliseks see, et sõimede ühendus hakkas vaderiks loomaaias elavale Euroopa naaritsale. Eestis on Euroopa naarits ohustatud liik. Mul pole õnnestund seda loomakest näha, ta on kogu aeg peidus. Tegime nalja, et kui me tema vaderid oleme, läheb ta kasukas nii ilusaks, et ta tuleb välja ennast näitama.»

Kuidas sina seda teed?

Margit räägib, et perepäeva üks eesmärk on tunnustada õpetajat, kes on aasta läbi tööd teinud. Paraku arvatakse, et kuna sõimelapsed on väiksemad, oleks justkui tööd vähem. Ei ole. Perepäeval saab õpetaja oma aplausi ja tänu, mitte ainult õlalepatsutusega, vaid avalikult.

Sõimede ühendus sai alguse 2003. aastal direktorite õppepäeval sündinud ideest. Mõte oli üksteist toetada ning näidata, et sõimeiga on väga oluline aeg, jagada kolleegidega praktilist kogemust: kuidas sina seda teed? Hakati ühiselt käima teiste sõimeõpetajate tegevusi vaatamas. Sel ajal näidati avatud tegevustes tavaliselt aiarühmi, sõimelaste juurde ei tahetud võõrast lasta. Margit kirjeldab: «Õpetajast on suur julgustükk teha tundi, kus lisaks lastele istub 15–20 täiskasvanut. Tegevusi vaadata on huvitav, sest iga õpetaja käekiri on erinev. Igalt poolt on midagi üle võtta. Väga tore oli, kuidas Helliku muusikaõpetaja oma häält kasutas, kuidas ta oskas lastepäraselt endale tähelepanu tõmmata. Muumiperes meeldis, kuidas kasutati eri muusikainstrumente. Väga vahva oli, kui Mardi lasteaia lapsed käisid õhtul pimedas lasteaia hoovis otsimas jõulukuuske, mida tuppa viia.

Õpetajate koolitused oleme püüdnud koos teha. Nii on odavam ja saab taas kogemusi jagada. Ma usun, et palju saab ära teha lihtsalt üksteise jaoks olemas olles ja toetades.»

Sõimelaste laulu- ja tantsupidu

Jõudes muusika ja õuesõppe integreerimise teema juurde, räägib Margit õhinal Eesti esimesest sõimelaste laulupeost, mis peeti päris laulupeoga samal, 2011. aastal Lauliku lasteaias. Et suure laulukaare alla sõimelapsi veel ei vii, tehti oma laulupidu. Laulupeorongkäik oli umbes sada meetrit pikk, väravatest fuajeeni, mis täitis laululava aset. Iga rühm esines oma kavaga ja «ühendkooris». Lapsed läksid laulukaare alla koos emmede-issidega ja mõnigi vanem sai esimese laulupeoelamuse. Pärast laulmist meisterdati töötubades taaskasutatavatest või naturaalsetest materjalidest rütmipille. Näiteks sahistid valmisid WC-paberi rullidest, millele ribastatud krepp-paber peale kleebiti. Lõpulaul oli koos rütmipillidega nagu orkestriga.

Rahvuslainel jätkates tehti järgmisel aastal sõimelaste tantsupidu. Kuna Lauliku lasteaia hoovis on tantsimiseks liiga palju mände, peeti pidu Viimsi vabaõhumuuseumis. Liikumisõpetajad mõtlesid välja ja õpetasid lastele selgeks igaüks uue tantsu, kokku loodi Eestis seitse algupärast sõimelastele sobivat tantsu. Peol oli ka üldjuht, Maido Saar. «Ta oli nii elevil – järelkasv on tulemas!» meenutab Margit.

Ühegi nurga taga pole tonti

Sõimeõpetajate ühiste koolituste teemad kujunevad üldjuhul aasta teemast. Vahel on mõnda teemat lihtsalt tarvis. Näiteks käidi Aegna saarel koolitusel «Suhtlemine kui väärtus lasteasutuse arengus ja töömotivatsiooni tõstmine». Järgmisel aastal käidi vaatamas, kuidas Lätis väärtuskasvatust arendatakse. «Oli äratundmisrõõmu, aga ka mõtlemist: hea, et meil need ajad möödas on. Käisime vaatamas üht uuemat lasteaeda Siguldas, mis mulle väga meeldis. Kõik oli hästi lastepärane ja lihtne. Neil on nii, et uude elamurajooni peab kindlasti tulema ka lasteaed. Uus lasteaed avatakse koos vahenditega, mitte lihtsalt ruumidega,» kirjeldab Margit.

Milliseid ideid sai suhtlemis- ja motivatsioonitõstmise koolituselt? «Palk ei tõsta kellegi motivatsiooni, või siis ainult palgapäeval,» vastab Margit. «Asju tuleb osata vaadata ka kõrvalt, mitte vaid oma mätta otsast. Näiteks lapsevanem võib tunduda ärritunud, aga ta ei pruugigi olla õpetaja peale pahane, vaid hoopis ebakindel, ja teda tuleb aidata. Minu kogemus ütleb, et paljudel juhtudel pole sõimelapse vanem lasteaiaks valmis. See on arusaadav, sest ta annab meie hoolde oma suurima varanduse.

Laps tunneb vanema hirmu hästi ära. Palju oli juttu, kuidas vanema hirme maha võtta. Üks kogenud kolleeg soovitas teha lapsevanematele ekskursiooni terves majas, näidata, et ühegi nurga taga pole tonti. Mina küsin vanematelt alati, kas nad ise käisid lasteaias, kas neile meeldis. Just sellest kogemusest läheb palju hoiakuid ja suhtumisi edasi. Lubame, et lastele nahaga piimasuppi ei anta, toit on väga hea. Olen isegi lapsena pekitükke lillepotti peitnud. Kui uus rühm tuleb, on meil tutvumisvestlused peredega, kus lapsevanemad saavad kõigile küsimustele vastuse. Teisalt, lapsed ongi erinevad ja hea, kui rühma personal teab sellega arvestada. Näiteks et laps jääb magama ainult siis, kui tal on roosa karu kaisus.»