Peep Ilmet: sinivalge maa

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peep Ilmet
Peep Ilmet Foto: Liis Treimann
Sinimustvalge autorid tahtsid oma teadmisi ja jõudu tööle rakendada oma rahva huvides

Kui lugeda Aleksander Mohrfeldti «Eesti värvide ja lipu saamispäevade mälestusi ja märkmeid», saab selgeks, et alguses olid värvid. 1880. aasta sügisel sündisid Eesti rahvusvärvid. Osundan: «Värvide valikul ei lepitud ükskõiksuse ja pealiskaudsusega.


Värvid pidid: 1) kajastama meie rahva iseloomu ja aateid, 2) mõjustatud olema meie rahvariietuse värvidest, 3) peegeldama kodumaa ilmastikku ja loodust selle talvise valge lumekattega ja suvise sinise taevavõlviga, sünge sügisega ja rõõmul sätendava kevadega, 4) omavahel kooskõlas olema.» Väljavalituks osutusid sinine, must ja valge. Peatumata pikemalt tollastel põhjendustel, mida igaüks võib üles otsida ja lugeda, märgin, et juba siis olid kesksel kohal taevas, maa ja valgus.



Ilmselt just siis arutleti ka kõige rohkem värvide tähenduste üle. Hiljem on neile värvidele tähendusvarjundeid lisanud eelkõige luuletajad, aga siis kaunistati nende värvidega esimesed eestlust märgistavad esemed, milleks olid mütsid, paelad ja sõrmused. Võib vaid oletada, mis oli see kõige esimene sinimustvalge Eesti Asi. Tõenäoliselt oli see pael, mis sai kõige kiiremini valmis. Seda, et nad on loonud Eesti rahvusvärvikolmiku, selle loojad siis ei teadnud.



Meile seostub sinimustvalge eelkõige lipuga, mis valmis kolm pool aastat hiljem. Just tänu EÜSi lipule levis  värvikolmik laiemalt ja muutus siis kogu rahva omaks. Nii ongi hiljem räägitud ja kirjutatud eelkõige lipuvärvidest, kus tähelepanu keskmes on lipp kui rahvuse sümbol. Eesti Üliõpilaste Seltsi lipu saamist rahvuslipuks, siis riigilipuks, selle riigi ja lipu hävitamiskatsetest ja taastõusust on palju kirjutatud ning kirjutatakse kindlasti veelgi, sest kõigil on omad sinimustvalge lipuga seotud mälestused.



Teen väikese kõrvalepõike. Kui eakamatel inimestel on eredad tunded Eesti lipust seotud selle hävitamiskatsetega ja taas ausse tõusmisega, siis huvitav oleks teada, milliseid eredaid tundeid on Eesti lipp tekitanud neis, kelle kogu teadliku eluaja jooksul on sinimustvalge vabalt lehvinud?



Mulle, kes ma olen suurem osa oma elust elanud NSVLi-nimelise laagri tingimustes, kus enamasti kõik oli keelatud ja mis polnud keelatud, oli kohustuslik, pakub see tõsist huvi. Tegelikult peaks see huvi pakkuma kõigile, sest just need tunded mõjutavad Eesti lipu edasist käekäiku.



Seoses luulekogumiku «Isamaa ilu hoieldes» koostamisega tutvusin ka kahe Artur Taska raamatuga. Need on «Sini-must-valge värvikolmik Eesti luules» (EÜSi Vanematekogu 1959) ja  «Sini-must-valge värvikolmik ja Eesti Vabariik» (EÜSi Vanematekogu 1971). Ka nendes on põhirõhk lipul ja lipu ümber käinud võitlustel. Sain teada, et nagu mina kandsin koolipõlves vahel sinimustvalget linti krae alla peidetult, olid  kooliõpilased sunnitud seda tegema ka pool sajandit enne mind.



Sinimustvalget värvikolmikut on erinevates kohtades kasutatud juba algusest peale. Nii polegi imeks panna, et viimase 50-aastase vangipõlve ajal, kui juba Eesti lipu säilitamine, rääkimata heiskamisest, võis kaasa tuua karistuse kuni inimese mõrvamiseni, sest paljud laagrid suures laagris olid surmalaagrid, sulandus sinimustvalge vargsi kunsti kõikidesse harudesse. Ja mitte ainult kunsti. Täismõõdus lipud, laualipud ja ehispaeladki olid peidetud nii läbiotsijate kui ka  laste eest, aga ikka ja jälle ilmus sinimustvalge värvikolmik siin-seal avalikkuse ette üsna ootamatutes kohtades. Selle vastu oli võõrvõimul võimatu nn ennetavaid meetmeid kasutusele võtta.



Näiteks maalis mu kunstiandeline apteekrist isa Nikolai Gorinov Palamuse apteegis kõik riiulilt paistvad rohupudelite etiketid käsitsi ümber sinimustvalgeks. Pole nagu midagi silmatorkavat, aga inimesed vaatasid, said aru ja naeratasid sisimas. Mõni urises tunnustavalt: «Kuradi Koka!» Mõni memm ahhetas ja tähendas ehteestlaslikult: «Ega see sul hästi ei lõpe!» Ei lõppenud küll, 25+5 lajatati, aga mitte vaid nende pudelisiltide pärast. Arvan, et samalaadseid lugusid juhtus kõikjal. Ka neid tuleks sarnaselt keelatud lipuheiskamisega kirjalikult talletada.



Nüüd värvide tähendusest. Värvikolmik pidi loojate meelest tähendama eestlust ja truudust sellele nii häil kui kurjel päevil. Nõnda ka sündis ja see tähendus on kestnud ka neil kurjel päevil, mida kuhjus kahjuks rohkem kui häid. Tänapäevaselt kõlab ka järgnev: «Meie ei tahtnud aga oma eestlusest põgeneda, eesti keelt, meelt ja kuube kõrvale visata, et riietuda sakslusse.» Pange tähele, sakslusse! Saksaks saamine on teine asi kui sakslaseks saamine. Saksaks saamise ihalus on tänapäeval sama elujõuline kui 125 aastat tagasi.



Võtame või tõsimeelsed arutelud eliidi teemadel. Sel teemal arutati ka enne sõda ja selle naeris välja keegi irvhammas, kes pakus eliidi aadlitiitliks hea eesti sõna va. Millegipärast ei võtnud  Konstantin va Päts vedu. Prooviks nüüd õige uuesti! Mõelda, kui suursuguselt ja samas nii koduselt kõlaks näiteks allakirjutanu nimi – Peep Ilmet va Gorinov. Nali naljaks, aga saksluseihalus uuel kujul vaatab meile vastu kõikjalt me ümbert, ainult ihade nimetused on muutunud. Rahva poolt valituil unub kibekähku, et neid ei valitud mitte saksaks, vaid rahvast teenima. Seevastu sinimustvalge autorid tahtsid teadmisi ja jõudu tööle rakendada rahva huvides. Seda nad ka tegid.



Kui vaadelda värvide tähendusi eraldi, siis põhiliselt on need jäänud samaks, kuid saanud juurde uusi tähendusvarjundeid nii ajaloolt kui puhtalt luulelt. See, kuidas kogu Eesti luules on rahvusvärve kasutatud, vajab veel põhjalikumat uurimust.



Sinine taevas on ikka sinine taevas, kuid taeva enda tähendus on, koos laienenud teadmistega, avardunud. Ka Jumal on seotud taevaga, sest sõnatüvi juma esines kunagi just taeva tähenduses. Algseile Lõuna-Eesti sinijärvedele on lisandunud sinine kui lootuse värv. Samas on algsed looduskaunid Sinimäed saanud juurde jubedate kannatuste taaga.



Must muld on küll jäänud, kuid avardunud maaks ja musta mineviku all tajume selgemalt 50-aastast tegelikku vangipõlve kui 700-aastast kujutluslikku orjapõlve. Taas on au sees must kuub, kuid senimaani on mustaks tõrvamata ja maha matmata palju inetust, kõrkust, häbi ja orjameelt, mis oli sihiks algusest peale. Valgus on jäänud nagu ka valge lumi, valged pilved, valged ööd ja valgusepüüd.



Meie rahvusvärvides lipp, mille kohta  Salme Ekbaumi luulerida ütleb «puhas, selge, karge»,  on levinud üle maailma, see on seilanud ümber maailma, on tõusnud maailma tippu, kuid meie rahvusvärvikolmikul on ka kosmilised mõõtmed. Ühelt kuulsalt fotolt võime näha, milline pilt avanes inimsilmale, kui ta Kuu varjust väljudes Maa poole vaatas. Ta nägi sinivalget Maad mustal taustal. Ja pisar tuli silma. Tundub imeline, et sama pilt oli silme ees Ernst Ennol, kui ta ammu enne kosmoselende kirjutas oma luuletuses «Tuul laulis»: «Mu avaruses õitseb sinivalge maa – »

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles