Roy Strider: punase nelgi ülestõus

, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Peeter Langovits
Kolumnist Roy Strider kirjutab, et kui Eestis oleks 20. sajandi lõpus olnud toimivad ametiühingud, oleks jäänud olemata paljud pikema rubla lootuses ehitajaks hakanud tuhanded mehed, oleks jäänud olemata küprokkuutide ehitusbuum. Ja ehitusbuumi nõnda valulik lõpp.

Ametiühinguliikumise loomise ajal Ameerikas teenisid sealsed töölised umbes kolmandiku kuni poole rohkem oma Lääne-Euroopa ametivendadest. Paljud töölised läksid USAsse Inglismaalt, Iirimaalt, Saksamaalt. Euroopa koolitas Ameerika jaoks välja tööjõu, mis liikus sinna, kus olid suuremad võimalused, paremad tingimused. Umbes nagu praegu koolitab Eesti välja tööjõudu, mis migreerub, sageli isegi mitte rakendades oma õpitud oskusi, vaid valides ka lihtsama, lihttöölise töö.

Kui Lääne-Euroopast lahkunud töölised viisid Ameerikasse oma kodumaal väljavõideldud arusaamad töölise õigustest ja ühistegevuse kasust, siis Eestist põgenevad töötajad ei tee ilma suurema lärmita pimedaid nägijaks.

19. sajandi lõpus loodi Ameerikas kingseppade ametiühing nimega Püha Crispini Rüütlid. Kuigi see ühing oli kehvalt organiseeritud, kasvas see siiski kvalifitseerimata tööjõu ja masinate vastu võideldes üheks suuremaks ametiühinguks Ühendriikides.

Nad kaotasid oma võitluse, sest masinaid oli võimeline käigus hoidma ka poolkvalifitseeritud tööjõud. Inimesed muutusid vähem tähtsaks. Kapitalism kogus vunki ning kõiki tööstureid ja müügimehi hakkas üha enam huvitama kasumi kasvatamine selle tootmiskulude minimeerimisega. Aga meie kaotasime taasiseseisvudes mõned võitlused juba ette.

Kui Eestis oleks 20. sajandi lõpus või 21. sajandi algul olnud toimivad ametiühingud, oleks neoliberaalse eduillusiooni ajal võideldud näiteks poolkvalifitseeritud või täiesti kvalifitseerimata tööjõu, nn roheliste käte turule valgumise vastu.

Siis oleks jäänud olemata paljud need jumal-teab-mis ametitelt pikema rubla lootuses ehitajaks hakanud tuhanded mehed, kes jumal-teab-kuidas tehtud, rahvasuus küprokmajadeks ristitud ehitised põldudele püstitasid. Oleks jäänud olemata vähemalt nii võimsal kujul ka küprokkuutide ehitusbuum. Ja ehitusbuumi nõnda valulik lõpp. Aga kõik see on vaid «oleks» ...

Streigid ja mässud


Vähem streike, suurem mäss – selline valem võiks kehtida ka lähituleviku Eestis. Streigid on organiseeritud nähtus ning normaalne rõhumisvastase võitluse vorm. Mäss on küll sageli õilis, aga pigem spontaanne, kuigi samuti teatud sütikute poolt esile kutsutud. Mida rohkem organiseeritud vastupanu oma õiguste kaitseks, seda väiksem on tõenäosus, et seisame silmitsi mässu ning selle käigus ja selle ohjeldamise raskustest tekkiva kaosega.

«The union makes us strong!» («Liit teeb meid tugevaks!») on olnud pikaaegne töölisliikumise loosung. Ühinemine on üks väheseid tõestatult toimivaid relvi võitluses suurkorporatsioonide huvide ja liialt parempoolsete valitsustega.

Selliste relvade vastu näikse täna minevat IRLi uusvapside koostatud seaduseelnõu, millega tegelikult on võimalik iga suurema avaliku protestiürituse organisaatorile Rootsi kardinad ette tõmmata. Ka üritatakse sellega hüppeliselt laiendada võimude õigust teha eritoiminguid, seda põhiseaduslike õiguste riive hinnaga.

Aga Eesti suur häda ei seisne sugugi mitte (vaid) globaalses majanduskriisis, võimujanustes poliitikutes ja inimeste passiivsuses. Meie põhimure on ka selles, et siin riigis on sõnal  «sotsialism» liiga paljude inimeste jaoks juures sõnnikumaitse. Isegi poolkohustuslik sotsiaaldemokraatlik erakond pole pääsenud härrassotsistumisest ja töörahva solidaarsuse sümbol punane nelk on ilmselt mitmel pool Ida-Euroopas põlu all.

Eesti keelustas ametiühingud


Sellal kui mujal maailmas töölised massiliselt oma õiguste kaitseks organiseerusid, keelas siin valitsus töölisliikumise lausa kolmel korral ära, kui lugeda keelustamise hulka ka kõigi Tallinnas tegutsenud ametiühingute sulgemist 1910. aastal.

1919. aastal toimus Eesti Ametiühingute I ülemaaline kongress. Eesti Vabariigi valitsus saatis kongressi pikema jututa laiali. Viis aastat hiljem peatati Eesti Vabariigi siseministri määrusega  «Töörahva ühise väerindega» ühinenud ametiühinguorganisatsioonide tegevus. 1936. aastal tõkestas Eesti valitsus seoses Tööliskoja seadusega ametiühinguliikumise arengu Eestis.

Tekitati valitsusesõbralik Eesti Rahvuslik Tööliit ja suhted Rahvusvahelise Ametiühingute Liiduga katkesid.

Kui Eestis võitles toona ametiühinguliikumisega valitsus, siis Ühendriikides astus ametiühingute vastu üsna edukalt maffia, likvideerides liikumise liidreid, ähvardades ja mõjutades liikumise liikmeid ning saates vastupanukolletesse nuhke ja streigimurdjaid. Et poleks kahetimõistetavust, siis rõhutan siinkohal toodud paralleeli.

Nõukogude ajal astuti ametiühinguliikumisse käsu korras ning toona polnud liikumisel iseorganiseerumisega ka peaaegu mingit pistmist. Siis kontrollis ja juhtis seda riik. Just Nõukogude aeg panigi kodanliku Eesti valitsusest vaat et suurema põntsu tööliste iseorganiseerumisele, ühinemisele.

Korraga avanes raudne eesriie ning ametiühing tundus enamikule inimestele mõttetu rudimendina ajast, kus kohustuslikus korras tribüünide eest läbi marsiti. Kuid kõiges vaid ajalugu süüdistada oleks ülekohtune.

Pole liikmeid – pole jõudu


Ka Ühendriikides, mida me nii sageli ja paljus armastame kopeerida, on viimastel kümnenditel kukkunud ametiühingute liikmesus erasektoris alla kaheksa protsendi, s.o alla 1932. aasta taseme! Katastroof valitseb ka tugevate ametiühingutraditsioonidega tööstusharudes. Töötajad pole organiseerumisest lihtsalt huvitatud, streike peaaegu ei toimu. Pole liikmeid – pole jõudu.

Nii jäävad jänkide ametiühingud üha võimetumaks, et takistada liiduvälise tööjõuga ettevõtteid turgusid üle võtmast. Selline passiivsus on huvitav tendents ja kuulub sotsioloogide luubi alla, arvestades, et neoliberalism, kapitali peaaegu piiramatu liikumine ning globaliseerumine on Ühendriikide tööliste materiaalset elustandardit kõvasti räsinud.

Kõige juures polegi imestada, et Eesti ametiühingute liikmeskond on väga kesine, samas ka peamiselt venekeelne. Osalt inertsist? Aga osalt ka sellest, et venelaste olukord iseseisva Eesti tööjõuturul pole erinevatel põhjustel sama roosiline olnud kui eestlastel.

Nõnda on Eestis ühegi takistuseta saanud tekkida olukord, kus kõike, näiliselt justkui vabaturu sildi all, reguleerib tööandjate suva ja parempoolsete valitsuste neoliberaalne majanduspoliitika. Keegi polekski otsekui selle vastu. Järelikult on kõik asjade käiguga nõus?

Kas ametiühing on imelihtne?


Ometigi on ametiühingu loomine pealt vaadates justkui lihtsamast lihtsam. Tuleb vaid organiseeruda, täita küllalt tühised formaalsused ning olla organiseerunud.

Siiski ... näiteks kuluks hädasti ära ajakirjanike ametiühing. Ajakirjanike liit ei toimi piisavalt, töökohti kaotada või palkadega mängida on meediamogulitel liiga lihtne. Aga kuigi ametiühingu loomise ideega võiks nõus olla enamik meediainimesi, ei kibeleta seda asutama või sellesse tormama. «Mul on liising, lapsed. Tööandja leiab võimaluse, selline aeg on praegu ... Kui juba rohkem inimesi liikmeks astub, eks siis minagi ... »

Kuid ühingud ei teki iseenesest ja keegi teine neid meie eest looma ei hakka. Ametiühinguteta vähendavad valitsused ja tööandjad töötajate tagatisi, palku, kindlustunnet ja toidulauda aga just nii, nagu ise heaks arvavad.

Nõnda pakuvad masu ja kapitalismi kriis välja veel ühe ilusa võimaluse. Võib-olla lükkab kollektiivne valitsuse sõimamine inimesed viimaks ühinema ka positiivse vastutegevusega? Lõpetame Reformierakonna ja teiste siunamise ning ühineme oma õiguste kaitseks, sest ühel päeval on juba liiga hilja. Pealegi, ajalool on kalduvus korduda ning ametiühingute kuritegelikuks kuulutamine või ärakeelamine ei olegi ehk utoopia. Rohkem sotsialismi, rohkem solidaarsust!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles